Metsas, kännu otsas, kohe päriselt

Lõuna on seentest ja marjadest kirju. Seekord oleme siin vähendatud koosseisus - suurim laps on Kurgjärvel "Kurkal" suve viimases suusalaagris ehk nagu ma norin, pekki väristamas.
Midi, see aktiivne ja haige laps on omandanud perfektselt oskuse tähelepanu saavutada. Piisab tal vaid kiunatada valuteemal kui Meesisend kust iganes kohale tormab, et pojakesekesekese haiget käekest üle vaadata. Ja Midi kasutab seda osavalt, eriti kui päevaplaan näeb ette igavapoolset kodusolemist.
Eile õhtul hakkas Midi virisema metsaminekust. Ja ma ise tahtsin ka kollaseid kukeseeni. Meesisend metsa ei taha. Ei viitsi. Tema on linnamees ja naudib pigem kohalikke linnapäevi koos kontsertidega. Emps ka ei viitsinud, kuid oli ümberräägitav, sest metsa on kümne minuti tee autoga ja mets ise on ülimadala taimestikuga liivane ja hõre, peaaegu park. Kuldne kesktee viis kolmiku autoga metsa ja paar jalutas kontserdi ajaks randa, et seal taas kokku saada.

Olen ma pime või lihtsalt rumal, aga ma suutsin oma Galaxy võimeid üle hinnata, arvates et tugevdatud vedrustus taga tähendab ka kõrgemat esiotsa. Lisaks arvasin ma, et männikänd on tegelikult üks rohulible. Veel enne kui reageerida jõudsin, istus auto karteri kaitsega kännu otsas. Karteri plastikkaitse mõranenud, radikas veidi mõlkis, kuid hermeetiline, aga kindlalt kinni.

Saime natuke seeni ja pisut marju, kuid kuidas saada auto kännu otsast kätte. Vaja oleks nelja meest või käsisaagi. Meesisend ei läinud arvesse, sest auto oli minu käes. Naabrimees oli kodust eemal. Proovisin helistada Meesisendi parimale sõbrale, kes saabus vähem kui veerandtunni möödudes seenekorv käes - nad olnud lähistel metsas. Tema kodutütarde juhist kaasa laenas lasketiirust sae, sest "vaba personali" ei olnud pakkuda.

Tagantjärele on naljakas, kohapeal polnud, Leppisime kokku, et Meesisendile ei räägi ja Midi on seda  lubadust juba terve päeva pidada suutnud. Kui ükskord Tallinna jõuan, lasen auto ka üle vaadata, sest paari päeva jooksul tuleb ülevaatusel ära käia.