esmaspäev, 19. oktoober 2015

Juhtub vaid minuga vol x

Argipäevane telefonikõne Meesisendiga - kes poodi ja mida tuua. Meesisend mingu, toogu tavapärasele piimale-leivale lisaks ka liimi. Superattacki. Suurem tuub palun, sest kui liimida on vaja, kulub seda palju. Eelmine tuub on järjekordselt kadunud, Notsu ei tunnista ja ise ei mäleta. Side lõpp.

Ise läksin südamerahuga ehituspoodi ostlema. Kassas järjekorda peaaegu polnudki. Üks mees mustas jopes minu ees. Pilk klammerdus tema käes olevale Superattackile - hiigelsuur. Ja mõte hakkas liikuma: pagana hea suur tuub -> Meesisend niikuinii unustab üldse liimi tuua ja kui tal see meeles püsib, siis toob niikuinii väiksema -> ma polegi nii suurt Superattacki varem näinud. Pilk eksles kassaliinil - no kuskil see peab ju ometi olema, kuskil emotsiooniostude riiulil, sest pisikesi asju ei panda kunagi vahedesse. Jõuan ehk leida ja napsata... 
Mõte keerles kuniks kassapidaja eesseisja ostu piiksutas ja nad arveldasid. Seejärel mees minu ees pööras end ja tõesti, palju ei puudunud, et ma oleks tagumikule kukkunud. Piiksuma hakkasin ise aga küll. Meesisend. Tema see liimiostja oligi. Küsis viisakal naeratusel, kas ma pidasin silmas tema käes olevat tuubi. 
Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas ma keskendusin vaid liimile ning selle ostja poole isegi ei vaadanud.

3 kommentaari:

  1. kahju,et sa ammu kirjutanud pole :(

    VastaKustuta
  2. Jah, kuidagi tõesti pikk vahe... On kõik hästi ikka?

    VastaKustuta
  3. Minuga on kõik hästi. Ma kirjutan edasi.

    VastaKustuta