Missugune imeline numbrikombinatsioon! Viis aastat tagasi oli ta sama vahva - null viis null viis kümme ehk 05.05.10. Ehk tsiteerides K-d, kui lapsi on juba palju nagu teil (meil siis), peavadki nende sünnikuupäevad olema erilisemad, et hästi meelde jääks.
Midi soovid olid konkreetsed:
1) ämblikmehe tort sünnipäevalaual
2) lasteaeda viia Mesikäpa kommi. Vahvliga.
3) Sünnipäevapidu tähistada ühes konkreetses mängutoas.
Midi esimesed neli aastat olid vastuolulised - mitte eales nutnud päikesepoisist sai kolmanda sünnipäeva järel isekas ja agressiivne laps, kes isiklikku maailma tõmbus sageli keeldus igasugusest suhtlusest.
Möödunud talv ja kestev kevad on selle lapsega teinud imet - Midi on muutunud suhtlusaltiks ja hoolivaks ning heaks kaaslaseks. Ta on nutikas leides lahendusi päris keerulistes olukordades. Üha enam julgeb ta alustada võõrastega vestlust ning tema sotsiaalsed oskused vastavad enamasti ühiskonna ettekujutusele.
Just seetõttu olin õnnelik kuuldes tema unistustest - varasemalt kehitas ta üsna ükskõikselt õlgu. Nii tundsin ma ühest tordist ja kommihunnikust topeltrõõmu. Sünnipäevapidu mängutoas jääb aga pidamata, sest Meesisend kinkis poistele sünnipäevadeks hiigelsuure õuemänguväljaku - piraadilaeva ronila ühes kiige ja köie ja ronimisseina ja roolirattaga. Mastist ei puudu ka piraadilipp. "Kõik parrrdale", hüüab Midi ja tema pisike kaja Midi kordab järele "Pallldale!"
Eilsel koduteel lõunaosariikidest üllatas Midi meid taas, otsides "reisimängukotist" välja värvipliiatsid ja värviraamatu. Kolmest tunnist kolmandiku jagu ta värvis ja ülejäänu veeris oma lemmikut, "Poiste aabitsat".
Lugu Midist ilmus värskelt siin ja minu kirjutet artiklist veidi edasi lapates sisaldub veel üks väike ajalooline hetk - Midi esimene keha sisaldav joonistus.
Hilisõhtul pakkis Midi sünnipäevaks saadud varanduse voodi ette ja ohkas õnnelikult. Jõudsime veel üle rääkida, et kui üks aasta ehk suvi, sügis ja talv jälle möödas on ning puudel taas pungad, tuleb jälle tema sünnipäev. Kuues. Ja Midi leidis, et siis oleks sobilik tellida Kangelasega (üks multikategelane) tort.
Jah, muidugi, mu armas Midi!
kolmapäev, 6. mai 2015
teisipäev, 28. aprill 2015
Politsei ei viitsi ega saa ohtlikku liiklejat peatatud
Sõitsin koju mööda igapäevast teed. Järvel, kus Pärnu maantee mitmerajaliseks muutub, rammis mind auto. Audi A6, mitte esimeses nooruses. Tõmbasin kõrvale. Õnneks oli rada vaba ja kokkupõrget ei toimunud. Idioote jagub, liikluses eriti. Meil näis olevat ühine kodutee, igatahes pöörasime teelahkmel mõlemad keskuse suunale. Rahumäe raudteejaama juures vajutas Audi pidurid plokki - ehmatasin väga, ilmselt ka minu taga sõitja. Audist väljus mees, ütleme siis, et verinoor naga. Jeah, kesklukk on üks imeline väljamõeldis! Ta raputas röökides mu autot, et mis asja mul temaga on. Istus autosse ja sõitis edasi. Mina helistasin politseisse palumaks juhti kontrollida.
Nõmme raudteeülesõidul olin jõudnud juhtunu dispetšerile lõpuni kirjeldada.
Dispetšer uuris meie liikumissuunda.
Kui Maxima poest möödudes uuris dispetšer, kui kaua ma tal järel sõita võiks. Pakkusin, et linna piirini.
Dispetšer ütles, et teab mida ma tunnen. Vastasin, et ei tunne midagi. Et esmalt küll ehmatasin, seejärel vihastasin, aga nüüd tunnen vaid soovi, et seda juhti kui reaalselt ohtlikku (alkoholijoove, narkojoove?) kontrollitaks. Lisasin, et ma ei karda - mul on korralik auto ja piisavalt sõiduoskust.
Dispetšer hoidis mind liinil püüdes saada mõne patrulliga ühendust.
Peatusime foori taga - Audi minu ees. Patrull nr 1 ei vastanud.
Dispetšer ohkas põhjendades kehva ühendust vahetuse ajaga.
Pääsküla kauplusest mööödudes kuulsin dispetšerit patrulli kutsumas - "Tule kuuldele, risti, mul on järelesõitja". Vaikus. Dispetšer ohkas taas lootes, et Audi suundub linnast välja.
Asi muutus minu jaoks juba huvitavaks.
Jagasin dispetšeriga isikukirjeldust - noor, pikka kasvu kõhna kehaehituse ja teravate näojoontega mees, erilise, keskelt turris soenguga, Dispetšer kinnitas ta olevat sõiduki omaniku elukohaga Pääskülas, Hirve tänaval. Majanumbergi sai välja öeldud.
Pääsküla raudteeülesõit. Dispetšer kutsus meeleheitlikult patrulle. Patrull vastas, et tangib. Tragikoomika.
Eessõitja suundus vasakusse sõiduratta ja pööras vasakule, Neste bensiinijaama. Möödusin ja tegin tagasipöörde Teede REV-i juures (ah, kes seda teab, mis seal nüüdisajal paikneb)
Tiirutasin bensuka ja Säästumarketi ümber - hetkeks näis, et Audi oli osava manöövriga kadunud Vabaduse puiesteele. Siiski! Auto parkis Säästumarketi parklas. Tühi. Seadsin end lähikonda ja lülitasin süüte välja. Kõnelus dispetšeriga muutus üha põnevamaks.
Ah nad on ilmselt Säästumarketisse läinud. Proovime uuesti.
Risti, risti, tule kuuldele, mul on järelesõitja. Patrull3 vastas, et tal on väljakutse ega saa sõidukit kontrollida. Patrull2 väitis end asuvat Sõpruse puiestee tanklas ning saab startida viie minuti möödudes. Dispetšer palus tal sõita mööda Kadaka teed.
Mul oli dispetšeriprouast kahju. Ta oli inimlik ning tänu sellele sümpaatne naine. Tõepoolest püüdis ta leida kedagi, kes sõidaks kontrollima võimalikku ohtlikku liiklejat. Vahetuse aeg, ohkas ta mitmel korral. Seega, sooritades kuriteo kella kaheksa paiku õhtul, oleks lootus tabamata jääda?
Meie kõne oli kestnud pea kakskümmend minutit. Jälgitava Audi juht väljus ostukotiga kauplusest, istus autosse ja rahvakeeli öeldakse ta lahkumisstiili kohta "ketsi andma" - kahepooleliiitrine mootor eraldas sumbutajast paksu suitsupilve kui ta Säästumarketi eest kummi vilistades üle kahe sõidurea vasakule pööras ja raudteest üle kihutas.
Ma ei püüdnudkki Audile järgneda. Tänasin dispetšerit mulle kulutatud aja eest. Proua lubas anda mulle telefonitsi tagasisidet.
Midagi õnneks ei juhtunud. Elud ei sattunud ohtu, vara samuti mitte.
Aga võinuks ju olla teisiti! Minu usaldus politseisse langes.
Kodu poole sõites kohtusin oodatud patrullbussiga. Rahulikult kulges ta mööda Pärnu maanteed autoderivi sabas. Tabasin end uuesti mõtlemast, et õnneks, õnneks ei juhtunud midagi, mis vajanuks politsei operatiivset sekkumist.
Möödunud on peaaegu kolm tundi. Lubatud tagasisidet pole veel saabunud.
Edit hommikul kell 9. Dispetšer helistas kell kaheksa, vahetuse lõppedes. Patrull avastanud Audi koduhoovis parkimas ning sealt teda enam ei otsitud. Juhtunu fikseeriti politsei andmebaasis ning seda arvestatakse kui Audi juhil peaks tulevikus liikluskuulekusega probleeme olema.
Kiidaks dispetšerit kui ta nime teaks. Pikk ja südamlik hommikune jutuajamine lõppes mõlemapoolse tõdemusega, et kõik patrullid ei saa vahetust üle anda samal ajal, peagi see ka muutuvat. Aga seni, seni tasub kuritöid toime panna kaheksa paiku, vahetuse üleandmise ajal.
Nõmme raudteeülesõidul olin jõudnud juhtunu dispetšerile lõpuni kirjeldada.
Dispetšer uuris meie liikumissuunda.
Kui Maxima poest möödudes uuris dispetšer, kui kaua ma tal järel sõita võiks. Pakkusin, et linna piirini.
Dispetšer ütles, et teab mida ma tunnen. Vastasin, et ei tunne midagi. Et esmalt küll ehmatasin, seejärel vihastasin, aga nüüd tunnen vaid soovi, et seda juhti kui reaalselt ohtlikku (alkoholijoove, narkojoove?) kontrollitaks. Lisasin, et ma ei karda - mul on korralik auto ja piisavalt sõiduoskust.
Dispetšer hoidis mind liinil püüdes saada mõne patrulliga ühendust.
Peatusime foori taga - Audi minu ees. Patrull nr 1 ei vastanud.
Dispetšer ohkas põhjendades kehva ühendust vahetuse ajaga.
Pääsküla kauplusest mööödudes kuulsin dispetšerit patrulli kutsumas - "Tule kuuldele, risti, mul on järelesõitja". Vaikus. Dispetšer ohkas taas lootes, et Audi suundub linnast välja.
Asi muutus minu jaoks juba huvitavaks.
Jagasin dispetšeriga isikukirjeldust - noor, pikka kasvu kõhna kehaehituse ja teravate näojoontega mees, erilise, keskelt turris soenguga, Dispetšer kinnitas ta olevat sõiduki omaniku elukohaga Pääskülas, Hirve tänaval. Majanumbergi sai välja öeldud.
Pääsküla raudteeülesõit. Dispetšer kutsus meeleheitlikult patrulle. Patrull vastas, et tangib. Tragikoomika.
Eessõitja suundus vasakusse sõiduratta ja pööras vasakule, Neste bensiinijaama. Möödusin ja tegin tagasipöörde Teede REV-i juures (ah, kes seda teab, mis seal nüüdisajal paikneb)
Tiirutasin bensuka ja Säästumarketi ümber - hetkeks näis, et Audi oli osava manöövriga kadunud Vabaduse puiesteele. Siiski! Auto parkis Säästumarketi parklas. Tühi. Seadsin end lähikonda ja lülitasin süüte välja. Kõnelus dispetšeriga muutus üha põnevamaks.
Ah nad on ilmselt Säästumarketisse läinud. Proovime uuesti.
Risti, risti, tule kuuldele, mul on järelesõitja. Patrull3 vastas, et tal on väljakutse ega saa sõidukit kontrollida. Patrull2 väitis end asuvat Sõpruse puiestee tanklas ning saab startida viie minuti möödudes. Dispetšer palus tal sõita mööda Kadaka teed.
Mul oli dispetšeriprouast kahju. Ta oli inimlik ning tänu sellele sümpaatne naine. Tõepoolest püüdis ta leida kedagi, kes sõidaks kontrollima võimalikku ohtlikku liiklejat. Vahetuse aeg, ohkas ta mitmel korral. Seega, sooritades kuriteo kella kaheksa paiku õhtul, oleks lootus tabamata jääda?
Meie kõne oli kestnud pea kakskümmend minutit. Jälgitava Audi juht väljus ostukotiga kauplusest, istus autosse ja rahvakeeli öeldakse ta lahkumisstiili kohta "ketsi andma" - kahepooleliiitrine mootor eraldas sumbutajast paksu suitsupilve kui ta Säästumarketi eest kummi vilistades üle kahe sõidurea vasakule pööras ja raudteest üle kihutas.
Ma ei püüdnudkki Audile järgneda. Tänasin dispetšerit mulle kulutatud aja eest. Proua lubas anda mulle telefonitsi tagasisidet.
Midagi õnneks ei juhtunud. Elud ei sattunud ohtu, vara samuti mitte.
Aga võinuks ju olla teisiti! Minu usaldus politseisse langes.
Kodu poole sõites kohtusin oodatud patrullbussiga. Rahulikult kulges ta mööda Pärnu maanteed autoderivi sabas. Tabasin end uuesti mõtlemast, et õnneks, õnneks ei juhtunud midagi, mis vajanuks politsei operatiivset sekkumist.
Möödunud on peaaegu kolm tundi. Lubatud tagasisidet pole veel saabunud.
Edit hommikul kell 9. Dispetšer helistas kell kaheksa, vahetuse lõppedes. Patrull avastanud Audi koduhoovis parkimas ning sealt teda enam ei otsitud. Juhtunu fikseeriti politsei andmebaasis ning seda arvestatakse kui Audi juhil peaks tulevikus liikluskuulekusega probleeme olema.
Kiidaks dispetšerit kui ta nime teaks. Pikk ja südamlik hommikune jutuajamine lõppes mõlemapoolse tõdemusega, et kõik patrullid ei saa vahetust üle anda samal ajal, peagi see ka muutuvat. Aga seni, seni tasub kuritöid toime panna kaheksa paiku, vahetuse üleandmise ajal.
neljapäev, 23. aprill 2015
Allllmastusest
"Aga minu emme ei allllmasta mind. Minu emme almastab oopis apelsiiine."
Tekst pärineb Mini suust, kes matsutas mõnuga kolmandat taldrikule tükeldatud kiivit ja mälumise vahepeal ulatas vanaemale koorimiseks apelsini.
Vaene vanaema, peale meie külaskäiku peab ta alati nii kommi- kui puuviljavarusid uuendama! Arvestades mu pataljoni hävitusvõimet, tundub uskumatuna, et tegelikult ei hoia ma lapsi kodus sugugi näljas.
Tekst pärineb Mini suust, kes matsutas mõnuga kolmandat taldrikule tükeldatud kiivit ja mälumise vahepeal ulatas vanaemale koorimiseks apelsini.
Vaene vanaema, peale meie külaskäiku peab ta alati nii kommi- kui puuviljavarusid uuendama! Arvestades mu pataljoni hävitusvõimet, tundub uskumatuna, et tegelikult ei hoia ma lapsi kodus sugugi näljas.
laupäev, 18. aprill 2015
No lõpuks ometi!
Oletasin, et lubades kaksteist teismelist tšikki koju sünnipäeva pidama võrdub otsusega alustada kapitaalremonti.
Vanemaks jäädes ei viitsi ma end enam kartulisalatit hakkides ja kreemitorti valmistades hulluks ajada. Kraapisin kaheksa paiku Kaupmehe hulgilao ukse taga ja ladusin kärusse materjali jäätisekokteilideks, hunniku külmutet pitsasid pluss riivitud juustu, kuhja kartulikrõpse, kotitäie puuvilju ja kihisevat limonaadi. Hävitati üheksa liitrit jäätist ja viis liitrit kodust õunamahla, muust kraamist rääkimata - olin vast õige valiku teinud.
Kapitaalremonti ei paista samuti kuskilt - maja on kummaliselt puhas. Krabistati kingipabereid (varasem komme raha soovida ja mingi suurem ost teha, on õnneks üle läinud). Sünnipäevalaps ühes ööbima jäänud sõbrannaga norskavad juba pea tunnikese mõnuga. Kuigi "rahulolev" ja "teismeline" peaks olema vastandsõnad, näikse täna olevat juhtunud ime - pidu olnud tore, kingid vahvad ja halva iseloomuga emagi meeldiv.
Vanemaks jäädes ei viitsi ma end enam kartulisalatit hakkides ja kreemitorti valmistades hulluks ajada. Kraapisin kaheksa paiku Kaupmehe hulgilao ukse taga ja ladusin kärusse materjali jäätisekokteilideks, hunniku külmutet pitsasid pluss riivitud juustu, kuhja kartulikrõpse, kotitäie puuvilju ja kihisevat limonaadi. Hävitati üheksa liitrit jäätist ja viis liitrit kodust õunamahla, muust kraamist rääkimata - olin vast õige valiku teinud.
Kapitaalremonti ei paista samuti kuskilt - maja on kummaliselt puhas. Krabistati kingipabereid (varasem komme raha soovida ja mingi suurem ost teha, on õnneks üle läinud). Sünnipäevalaps ühes ööbima jäänud sõbrannaga norskavad juba pea tunnikese mõnuga. Kuigi "rahulolev" ja "teismeline" peaks olema vastandsõnad, näikse täna olevat juhtunud ime - pidu olnud tore, kingid vahvad ja halva iseloomuga emagi meeldiv.
neljapäev, 16. aprill 2015
Lillenupud
Poisid noppisid aias nartsissidelt õienupud. Need lilled on umbes poolteist kuud jõudsalt kasvanud ja nad olid kohe-kohe õide puhkemas Midi ohkas kui Mini mulle sinise plastmassämbri õienuppudega ulatas. Ja ega ma rohkem midagi teha osanudki, kui lihtsalt nutma puhkeda. Poisid läksid ise teine teise nurka seisma. Midil jäi õhtune grilliviimisring kaasa sõitmata.
Surusin poisid pidžaamadesse ja saatsin nad oma tuppa järele mõtlema ning raamatuid lugema.
Grilliringilt tulnud Meesisend kamandas poisid alla. Protesteerisin - juba voodites, raamatutega, õiendatud, karistatud. Eiei, vaja ikka alla tulla. Tulid, pikaks venitet nägudega.
Meesisend käsutas nad esikusse. Poisid said kahe peale tassimiseks hiigelsuure korvi väikeseid kollaseid nartsisse koos käsuga emmelt vabandust paluda ja uued lilled asemele anda. Oeh. Kuigi mitte need, siiski imeilusad.
Surusin poisid pidžaamadesse ja saatsin nad oma tuppa järele mõtlema ning raamatuid lugema.
Grilliringilt tulnud Meesisend kamandas poisid alla. Protesteerisin - juba voodites, raamatutega, õiendatud, karistatud. Eiei, vaja ikka alla tulla. Tulid, pikaks venitet nägudega.
Meesisend käsutas nad esikusse. Poisid said kahe peale tassimiseks hiigelsuure korvi väikeseid kollaseid nartsisse koos käsuga emmelt vabandust paluda ja uued lilled asemele anda. Oeh. Kuigi mitte need, siiski imeilusad.
teisipäev, 14. aprill 2015
13
Ja algab päev. 13 aastat tagasi oli see beebist Väikesele Notsule esimene. 15. aprill 2002.
Ma taban end mõttelt, et see ei saa olla nii ammu. Aga teismeline ta ju on, 165 cm pikk, tundmatu arv kilosid raske, kandmas rõivanumbrit 36/38 ja jalatseid 39/40.
On oma vanuse kohta liigagi tõsine, kuid vahel lapsik. Mõnikord paugutab uksi, süüdistades et teda titeks peame. Teisalt on lapsemeelne ja armas.
Hooliv on ta kindlasti nii pere kui sõprade suhtes - mulle on see oluline.
Laisk on vahel - ealised iseärasused (ja mis seal salata, mul siiani)
Sihikindel - kui on otsustanud midagi ette võtta, saab see tehtud. Vahel küll laiskus segab... (tunnen oma geene)
Ajaloolise jälje mõttes lisan, et see on esimene sünnipäev, kus Notsut rõõmustamas vaid küünaldega tort. Kingitust on talle ealiste iseärasuste tõttu valida raske. Tema isiklik soov on aifõun6 ja selleks mul jaksu ei ole (kas peakski?) Lappasin küll erinevaid emotsioone pakkuvatel veebikülgedel, kuid miskit jäi ikkagi puudu. Saab jooksvalt valida ning suurt kallit on ka hommiku alustuseks tore saada.
Ma taban end mõttelt, et see ei saa olla nii ammu. Aga teismeline ta ju on, 165 cm pikk, tundmatu arv kilosid raske, kandmas rõivanumbrit 36/38 ja jalatseid 39/40.
On oma vanuse kohta liigagi tõsine, kuid vahel lapsik. Mõnikord paugutab uksi, süüdistades et teda titeks peame. Teisalt on lapsemeelne ja armas.
Hooliv on ta kindlasti nii pere kui sõprade suhtes - mulle on see oluline.
Laisk on vahel - ealised iseärasused (ja mis seal salata, mul siiani)
Sihikindel - kui on otsustanud midagi ette võtta, saab see tehtud. Vahel küll laiskus segab... (tunnen oma geene)
Ajaloolise jälje mõttes lisan, et see on esimene sünnipäev, kus Notsut rõõmustamas vaid küünaldega tort. Kingitust on talle ealiste iseärasuste tõttu valida raske. Tema isiklik soov on aifõun6 ja selleks mul jaksu ei ole (kas peakski?) Lappasin küll erinevaid emotsioone pakkuvatel veebikülgedel, kuid miskit jäi ikkagi puudu. Saab jooksvalt valida ning suurt kallit on ka hommiku alustuseks tore saada.
laupäev, 11. aprill 2015
Hullude päevade fenomen
Käisime Notsuga Stockmannis. Ema-tütre shoppamisüritus, või midagi sarnast. Väljusime kaheksa poti võõrasemade ja kahe jäätisega. Notsu lunis Oreo küpsiseid. Ostsime. Veelgi enam saanuks muidugi säästa üldse minemata jättes.
***
Dialoog autos teel kaubamajja:
- Äkki leiame sulle sünnipäevakingitusegi. Mis sa sünnipäevaks saada tahaksid?
- Maitea... Tõesti, maitea...
- Jee, no seda võid kohe kaks tükki saada, ise küsid müüjalt ja ma maksan arve.
- Päriselt tahaks ma muidugi aifõunkuut... (äraootav pilk)
- A miks su aifõunneli enam ei kõlba?
- See on nii ajast ja arust... ja vahel jookseb kokku... ja on kuidagi... kahtlaselt näotu. Ja kõigil teistel ju on...
/Viimast lauset ma enam ammu tõsiselt ei võta, kuulub samasse rubriiki ...ja kõik mu klassikaaslased käivad igal koolivaheajal Tais...
***
Tagasiteel rääkisin Notsule neist ammustest aegadest, kui Stock oli vaid pooleteisekordne kaubamaja (sest teine korrus oli kuidagi väiksem) ja Hullud Päevad oli tõeline ostupidu. Sai soetatud korraga kõik pooleks aastaks vajalik - kord ostsin minagi ühe suure kandilise aluse tualettpaberit, millest kolm viimast rulli läks kuuris hiirte söödaks. Toidukilest, küpsetuspaberist, sukkpükstest, kingaläikešvammist ja suurest pangest jäätisest rääkimata - neid kõiki irmsaltvajaminevaid asju sai varutud. Läksime tööle üheksaks ja poole kümne paiku kibelesime Stocki-tiirule. Vahepeal käisime oste autosse tõstmas. Tagasi töö juurde jõudes vaatasime, kes mida kokku šoppas. Probleemi ei tekkinud, sest mu toonane ülemus käis samuti "hullamas" - tema ostu me teadsime täpselt - paar Lloyd´i musti kingi.
***
Ohkasin kui uksest sisse astudes vastu jooksnud poisteväele paki M&M komme pihku surusin. Kurtsin ostusaamatust Meesisendile ning koos leidsime, et need olid ajad, kui "kõike oli vaja". Nüüdseks on kapid kraami täis, kaubandusturg karmis konkurentsis ning pidevalt toimuvas mingis ketis "sooduspäevad" - tualettpaberi varumine ei tule mõttessegi. Ma tegelen hiromantiaga: mõne aasta möödudes lõpetab Stock selle komejandi ära.
***
Dialoog autos teel kaubamajja:
- Äkki leiame sulle sünnipäevakingitusegi. Mis sa sünnipäevaks saada tahaksid?
- Maitea... Tõesti, maitea...
- Jee, no seda võid kohe kaks tükki saada, ise küsid müüjalt ja ma maksan arve.
- Päriselt tahaks ma muidugi aifõunkuut... (äraootav pilk)
- A miks su aifõunneli enam ei kõlba?
- See on nii ajast ja arust... ja vahel jookseb kokku... ja on kuidagi... kahtlaselt näotu. Ja kõigil teistel ju on...
/Viimast lauset ma enam ammu tõsiselt ei võta, kuulub samasse rubriiki ...ja kõik mu klassikaaslased käivad igal koolivaheajal Tais...
***
Tagasiteel rääkisin Notsule neist ammustest aegadest, kui Stock oli vaid pooleteisekordne kaubamaja (sest teine korrus oli kuidagi väiksem) ja Hullud Päevad oli tõeline ostupidu. Sai soetatud korraga kõik pooleks aastaks vajalik - kord ostsin minagi ühe suure kandilise aluse tualettpaberit, millest kolm viimast rulli läks kuuris hiirte söödaks. Toidukilest, küpsetuspaberist, sukkpükstest, kingaläikešvammist ja suurest pangest jäätisest rääkimata - neid kõiki irmsaltvajaminevaid asju sai varutud. Läksime tööle üheksaks ja poole kümne paiku kibelesime Stocki-tiirule. Vahepeal käisime oste autosse tõstmas. Tagasi töö juurde jõudes vaatasime, kes mida kokku šoppas. Probleemi ei tekkinud, sest mu toonane ülemus käis samuti "hullamas" - tema ostu me teadsime täpselt - paar Lloyd´i musti kingi.
***
Ohkasin kui uksest sisse astudes vastu jooksnud poisteväele paki M&M komme pihku surusin. Kurtsin ostusaamatust Meesisendile ning koos leidsime, et need olid ajad, kui "kõike oli vaja". Nüüdseks on kapid kraami täis, kaubandusturg karmis konkurentsis ning pidevalt toimuvas mingis ketis "sooduspäevad" - tualettpaberi varumine ei tule mõttessegi. Ma tegelen hiromantiaga: mõne aasta möödudes lõpetab Stock selle komejandi ära.
esmaspäev, 6. aprill 2015
Harjumuse asi
Võtsime vannitoa ja trepi eest liikumist enam kui neli aastat piiranud väravad. Mina ja Meesisend kurdame, et tõstame vannitoa lävel ja trepi teisel astmel jala harjumuspäraselt kõrgemale. Notsu ja poisid ei kurda midagi - nad on noored ja kohanevad muutustega kiiresti.
neljapäev, 26. märts 2015
Ettevaatust, telekas - ehk kuidas Midi end peaaegu tapnud oleks
Tänaselt eksamilt naasesin surmväsinult, kuid üliõnnelikult. Lõpetasin vastu hommikut oma grupitöö tõlke, grupikaaslane oli koostanud slaidid ja võtsin need vabatahtlikult esitleda. Tehtud, hästi tehtud. Essee isegi maksimumpunktidele.
Kodus naeris Meesisend minu vana teleka vastupidavuse üle. Nimelt sain ma aastaid tagasi ühe reformarite netimänguga 29´Sony televiisori omanikuks - eelmisel päeval oli otsad andnud minu eelmine telekas. Tänaseks on see üle 60 kilo kaaluv täiskantse kineskoobiga Sony muidugi totaalselt vananenud, kuid näitab jätkuvalt suurepärast pilti. Remondi käigus kolisime teleka poiste tuppa kummutile ja ühendasime taha vana armsa videomaki.
Igatahes vihastanud Midi ja saatnud Mini "oma toast" välja. Väiksem läinud nuttes õele kaebama ning kahekesi üritati ebaõnnestunud läbirääkimiste järel ust avada. Nutikas Midi tarinud seinaorvast välja suure ja raske triikimislaua ning toppinud selle ukse ette - üks äär korstna taha ja teine kummuti taha. Ukse taga prõmmijad seda ei teadnud ning muudkui lükanud ust. Notsu oma sportlikus jõus jaksanud ukse lahti suruda ning samal hetkel pratsatanud too hiigelraske televiisor triiklaua jõul kineskoopipidi põrandale. Nüüd tuleb õnnesärgi osa - Midi ei istunud sel hetkel laua taga toolil, selg teleka poole, vaid jälgis õe ponnistusi eemalt. Isegi telekas jäi terveks. Meesisend upitas suure ja raske masina tagasi kummutile. Kummuti ääre ülitugev plastik sai kriimustuse, Ülitugevast plastikust laua äär sai kriimustuse. Scartpistik jäi teleka hurga alla ja hävis. Vaibas on 2x2 cm kolmnurkne auk ja matsatuse tugevusest räägib puitpõrandas olev sama suur ning nurgast pea pooleteise sentimeetri sügavune auk. Ma ei taha mõelda tagajärgedele, kui Midi sinna alla oleks jäänud...
Nojah. Teleka peame vist ikkagi ära kolima (see tähendab kahjuks minema viskamist, sest panna pole teda kuskile). Ja näikse, et kõik vähegi kaalult kõrgem tuleb meil kodus sõna otseses mõttes seina külge kinni kruvida.
Kodus naeris Meesisend minu vana teleka vastupidavuse üle. Nimelt sain ma aastaid tagasi ühe reformarite netimänguga 29´Sony televiisori omanikuks - eelmisel päeval oli otsad andnud minu eelmine telekas. Tänaseks on see üle 60 kilo kaaluv täiskantse kineskoobiga Sony muidugi totaalselt vananenud, kuid näitab jätkuvalt suurepärast pilti. Remondi käigus kolisime teleka poiste tuppa kummutile ja ühendasime taha vana armsa videomaki.
Igatahes vihastanud Midi ja saatnud Mini "oma toast" välja. Väiksem läinud nuttes õele kaebama ning kahekesi üritati ebaõnnestunud läbirääkimiste järel ust avada. Nutikas Midi tarinud seinaorvast välja suure ja raske triikimislaua ning toppinud selle ukse ette - üks äär korstna taha ja teine kummuti taha. Ukse taga prõmmijad seda ei teadnud ning muudkui lükanud ust. Notsu oma sportlikus jõus jaksanud ukse lahti suruda ning samal hetkel pratsatanud too hiigelraske televiisor triiklaua jõul kineskoopipidi põrandale. Nüüd tuleb õnnesärgi osa - Midi ei istunud sel hetkel laua taga toolil, selg teleka poole, vaid jälgis õe ponnistusi eemalt. Isegi telekas jäi terveks. Meesisend upitas suure ja raske masina tagasi kummutile. Kummuti ääre ülitugev plastik sai kriimustuse, Ülitugevast plastikust laua äär sai kriimustuse. Scartpistik jäi teleka hurga alla ja hävis. Vaibas on 2x2 cm kolmnurkne auk ja matsatuse tugevusest räägib puitpõrandas olev sama suur ning nurgast pea pooleteise sentimeetri sügavune auk. Ma ei taha mõelda tagajärgedele, kui Midi sinna alla oleks jäänud...
Nojah. Teleka peame vist ikkagi ära kolima (see tähendab kahjuks minema viskamist, sest panna pole teda kuskile). Ja näikse, et kõik vähegi kaalult kõrgem tuleb meil kodus sõna otseses mõttes seina külge kinni kruvida.
esmaspäev, 23. märts 2015
Viimase õppeaine viimane pusserdus
Stressan. Saamaks lõputunnistusele märget lisamooduli läbimise kohta, pidin valima moodulist teatud arvu ainepunkte. Polnud midagi võtta! Ja nii sattus mu tunniplaani huvitav, kuid inglisekeelne aine.
Loeng, seminar, diskussioonid - pole hullu, sain kenasti hakkama. Kuigi tuleb tõdeda, et võrreldes otse gümnaasiumist ülikooli ja sealt magistriõppesse siirdunud loengukaaslastega on minu inglise keel liiga korralik, liiga kammitsetud ja veidi puine. Just sellist aga õpetati minu gümnaasiumipäevil ning mul on läbi elu sellisega õnnestunud hakkama saada.
Individuaalessee lubati kirjutada soovi korral eesti keeles - ka õppejõud ei hiilga oma keeleoskusega.
Kirjalik eksam tuleb sooritada inglise keeles - valida etteantud viieteistkümnest küsimusest viis ja neile ära vastata. Mõtlesin kasvõi pähe õppida, kuigi teema on arusaadav ja loogiline. Grupitöö peame aga esitama ning esitlema inglise keeles - 2000 tähemärki igalt osaliselt ja ma olen püstihädas. Nimelt tegin ma oma elu just keeruliseks. Kuna grupitöö teema puudutab oluliselt mu magistritöö teemat, on sobivad lõigud ja tsitaadid mul igiammu eesti keelde mugandatud, omavahel kokkugi sobitatud ja kui aus olla, siis nii mitmegi ainekursuse töös ära kasutatud. Võin neid peast deklameerida, kuid nüüd keerutan neid tagasi tagasi inglise keelde, üsna äpradunult. (No kes kurat soovitas sellist tegevust, ah??) Lisaks sellele pole mul valitud teema kohta lisada enamat kui 1120 sõna :( Masendav on olla vaimuvaene. Ja selle aine punktid on viimased enne magistritöö kirjutamisega alustamist.
kolmapäev, 18. märts 2015
Lõunast tagasi volx
Kronoloogia huvides - olime lõunas reedest teisipäevani. Võõrustasime seekord vaid ühte komplekti külalisi. Avasime grillihooaja, kuigi päikese loojudes näitas termomeeter nulli. Pleedides oli lamamistoolidel siiski hea ja soe lebotada.
Tagasi vaadates ei teinud mitme päeva jooksul mitte kui midagi. Isegi ülemisele korrusele "eest ära" tõstetud jõuluehted jäid karpidesse tagasi panemata. Meie aknaalune jõulukuusk on aga ilmselt juured alla võtnud - rohetab eriti jõuliselt.
Kondasin lastega mitmel korral mööda Tamula kaldaäärset matkarada Roosisaare sillani ja tagasi. Katsetasime ühiselt kaldaäärse jää tugevust, vaadates mis juhtub kui jää ei kanna. (Midi teatas, et üksi ei tohi jää peale astuda, sest muidu tuleb Miu juurde mulla alla minna. Tark laps - oli valusnaljakas ja samas ei midagi valet)
Ühel korral sammusime laudteel ka hilisõhtul, poolpimedas, mil varjud venivad närvekõditavalt pikaks. Esialgselt plaanisime minna vaid Juudiparki. Et väljusime pealampideta, jalutasime tagasi mööda värskelt renoveeritud Kreutzwaldi tänava kiviparketti. Võru muutub üha kuurortlinnalikumaks.
Vaatasime kohalikus kinos kogu perega koguperefilmi "Lammas Shaun" - Mini on hoolimata värskelt täitunud kahest ja poolest eluaastast täiesti kinokõlblik. Ei mingit hirmu pimeda saali ees, kuid filmi keskel kolis ta Meesisendi põlvele avaramat vaadet nautima.
Esmaspäeva hommikul ärkas Midi ebatavaliselt vara - kell 7 ning äratas üles ka teised. Sõime Tallinna-aia kirsimoosiga hommikuputru köögilaua päikeselaigus kui Meeesisendile meenus, et oli ühele kliendile koolituse kokku leppinud. Ja nii ta kaduski...
Keskpäevaks saime Notsuga koristatud nii maja, leherisust puhastatud hoovi. Jõudsime ka leheprügi kottidesse toppida ning jäätmejaama minekuks ootele tõsta. Puhastasime maasikad, riputasime nöörile pesu. Ja termomeeter näitas varjus 19 soojakraadi.
Täna oli aeg lahkuda. Neelasin juuksuris vapralt kurku tükkinud pisaraid kui Notsu oma tagumikust allapoole ulatuva juuksepahmaka poolde selga lõigata palus. Tema juuksed, tema otsused. Aga ikkagi - minu patsike ulatub hoolimata kõigist jõupingutustest hoolimata vaevu õlgadest allapoole.
Õhk lõhnab kevadiselt, kuigi põhjapoolsetel nõlvadel ja metsaalustes on veel lund. Nrr, mõnus koolivaheaeg!
Tagasi vaadates ei teinud mitme päeva jooksul mitte kui midagi. Isegi ülemisele korrusele "eest ära" tõstetud jõuluehted jäid karpidesse tagasi panemata. Meie aknaalune jõulukuusk on aga ilmselt juured alla võtnud - rohetab eriti jõuliselt.
Kondasin lastega mitmel korral mööda Tamula kaldaäärset matkarada Roosisaare sillani ja tagasi. Katsetasime ühiselt kaldaäärse jää tugevust, vaadates mis juhtub kui jää ei kanna. (Midi teatas, et üksi ei tohi jää peale astuda, sest muidu tuleb Miu juurde mulla alla minna. Tark laps - oli valusnaljakas ja samas ei midagi valet)
Ühel korral sammusime laudteel ka hilisõhtul, poolpimedas, mil varjud venivad närvekõditavalt pikaks. Esialgselt plaanisime minna vaid Juudiparki. Et väljusime pealampideta, jalutasime tagasi mööda värskelt renoveeritud Kreutzwaldi tänava kiviparketti. Võru muutub üha kuurortlinnalikumaks.
Vaatasime kohalikus kinos kogu perega koguperefilmi "Lammas Shaun" - Mini on hoolimata värskelt täitunud kahest ja poolest eluaastast täiesti kinokõlblik. Ei mingit hirmu pimeda saali ees, kuid filmi keskel kolis ta Meesisendi põlvele avaramat vaadet nautima.
Esmaspäeva hommikul ärkas Midi ebatavaliselt vara - kell 7 ning äratas üles ka teised. Sõime Tallinna-aia kirsimoosiga hommikuputru köögilaua päikeselaigus kui Meeesisendile meenus, et oli ühele kliendile koolituse kokku leppinud. Ja nii ta kaduski...
Keskpäevaks saime Notsuga koristatud nii maja, leherisust puhastatud hoovi. Jõudsime ka leheprügi kottidesse toppida ning jäätmejaama minekuks ootele tõsta. Puhastasime maasikad, riputasime nöörile pesu. Ja termomeeter näitas varjus 19 soojakraadi.
Täna oli aeg lahkuda. Neelasin juuksuris vapralt kurku tükkinud pisaraid kui Notsu oma tagumikust allapoole ulatuva juuksepahmaka poolde selga lõigata palus. Tema juuksed, tema otsused. Aga ikkagi - minu patsike ulatub hoolimata kõigist jõupingutustest hoolimata vaevu õlgadest allapoole.
Õhk lõhnab kevadiselt, kuigi põhjapoolsetel nõlvadel ja metsaalustes on veel lund. Nrr, mõnus koolivaheaeg!
teisipäev, 17. märts 2015
***
Onu Lembitut jagus Kärdla koduõues kõikjale. Ma vist ei teagi teist temasarnast töörügajat - varavalgest asjatas ta koduhoovis. Lõunat serveeriti keskpäeval, kellahelinaga, sellele järgnes puhketund ning taas pimedani töiseid tegemisi nii laudas, kuuris, aias. garaažis, saunas kui ka heinamaal.
Ja teist nii lahket ja jutukat meesterahvast ma samuti ei tea - ta armastas ko-hu-ta-valt rääkida ja tema lood Hiiumaast ja hiidlastest olid vürtsitatud eheda hiiu huumoriga. Samasuguse huumoriga suhtles ja nii abikaasa kui külaliste kui muidu sõprade-tuttavatega. Viina ta ei võtnud, oli sellest elus küllalt saanud. Või siiski - oma ja naise sünnipäeval pits või paar. Oli natuke edev ja alati hoolitsetud. Hiiumaa lapsepõlvesuvedel keksisin tal mõnuga sabas - tema tegemised olid alati niiiiii huvitavad. (Palju põnevamad kui marjakorjamine või kartulite idutamine, kuhu tädi Hermine mind suunas)
Onu Lembit õpetas mind vikatiga niitma, kuid luisuga teritada ei lubanud.
Garaažis näppisin kõikvõimalikke süsteeeme ja muudkui küsisin ja sain vastuseid.
Üheskoos söötsime lambaid.
Valge mosse 2140, sünniaastaga 1980, viis meid nii "linna", surnuaeda kui mutikeste pidudesse. Täiuslikus tehnilises korras on see mosse tänaseni.
Minu autosid, välismaiseid, ta imetles, küsis ja uuris nende kohta, sõitis reisijana heal meelel, kuid rooli ei kippunud.
Juba eakana leidis ta endale sobiva väljundi luudade tegemisel ja nende müütamisel laatadel. Maaleht tegi temast vahva loo, millest netis siiski vaid sissejuhatus ja foto
Samal pingil tegin ka ühe armsa foto Väikese Notsu beebipõlvest - eakas paar titte magama kussutamas.
Kuniks on alles inimesed minu lapsepõlvest, seniks tunnen ka ennast lapsemeelsena, justkui võiks osake minu elust ja vastutusest olla täiskasvanud, "vanade" inimeste oma. Iga armsa inimese lahkumisega lahkub saan ma täiskasvanumaks.
Hiiumaa muutus minu jaoks jäädavalt võõraks päeval, kui tädi Hermine maeti Käina surnuaeda. Lähipäevil sängitatakse tema kõrvale ka onu Lembit. Tema tee lõppes täna, 16. märtsil, 81-aastaselt. Ta oli tegus, asjalik ja ma loodan, et ka õnnelik kuni viimase elupäevani.
***
Ma pean asuma lahendama praktilisi küsimusi nagu ööbimine Hiiumaal ja Mini ja Midi kojujäämine. Minu esmaselt lihtsas plaanis oli ette nähtud Mini kaasavõtmine ja Notsu Midiga koju, kuid Meesisend nägi selles Õhtulehe tulevast kaanepealkirja nagu 12-aastane tüdruk hoidis 4-aastast väikevenda (või midagi sarnast) ... :(
neljapäev, 12. märts 2015
Kummalise unenäo kütkes
Ma ei näinud palju aastaid unenägusid. Või noh... kui nüüd teeadusele tugineda, siis ei mäletanud meid hommikul. Aeg-ajalt tekib periood, kus ma kummalisi uneenägusid, õigemine unenägude seeriaid näen. "Järjeosade" vahele võib jääda isegi mitu aastat. Tänahommikune unenägu seeriatesse ei kuulu, aga on väegagi kummaline.
Niisiis. Ma kannatan juba kolmandat aastat kummalise jalavalu käes. Tegemist on terava närvivaluga, mis kiirgab puusast allapoole, vahel on põlves ning mõnikord ka hüppeliigeses. Valu läheb hullemaks õhtuti, kuid on tuntav ka päeval ning ärgates on esimesed sammud kohutavad. Uinumistehnikate abil olen õppinud valuga magama jääma. Mingitel perioodidel ärkan öösiti ja lihtsalt nutan. Ja valuvaigistid ka ei aita... Kamp arste on mind üle vaadanud, tehtud erinevaid uuringuid, kuid midagi õnneks (või pigem kahjuks?) ei ole leitud. Füsioterapeut, armas inimene, pühendas minuga võimlemistele mitu kuud, kuniks ühiselt mõistsime, et võimelda on tore, kuid minu olukorda see ei muuda. Tartu Ülikooli Kliinikumis taastusravi osakonnas tegutsev tunnustatud spetsialist arvas, et viga peitub seljas ja "raksutas" mind kaheksal korral nii, et kartsin kehaosi teistest eralduvat. Abi jagus umbes pooleks aastaks. Ühesõnaga, teeskleja, polkovniku lesk - kõndida valus, lamada veel hullem :)
Hommikul saatsin poisid lasteaeda ja viskasin end tavapäraselt veel pooltunniks pikali ning uinusin. Unes käisime Meesisendiga ühes hüpoteetilises kaupluses, mille asukohta linnas tean, kuid reaalselt pole seda olemas. Minu poole pöördusid mees ja nooremapoolne pikajuukselinee šatään naine, hetk hiljem mees eemaldus. Naine ütles, et teab mu jala- ja puusavalust ja soovib mind aidata. Ütlesin, et arstid pole mid siiani aidata saanud. Naine ütles end sedagi teadvat ja küsis kas ma soovin valust vabaneda. Vastasin jaatavalt ning ta lubas mulle süsti teha. Küsisin ravimi nime ja ta vastas - googeldasin ärgates - kuigi nimetuselt ravimile sobilik, ei leidunud vasteid. Sain süsti - väga õrnalt ja valutult. Naine oli mõnda aega minuga, ütles, et nüüd peaks valu kaduma ning lahkus. Ja mis kõige kummalisem - üle kolme aasta ei ole mu vasak jalg esimest päeva kordagi valutanud.
Päriselt, ma ei ole psühhopaat, ei usu unenägudesse, aga nii juhtus. Proovisin päeval end kiusata, teha liigutusi, mis tavapäraselt valu põhjustaks, muffigi. Igatahes olen mõttes seda naist juba mitu korda tänanud.
Niisiis. Ma kannatan juba kolmandat aastat kummalise jalavalu käes. Tegemist on terava närvivaluga, mis kiirgab puusast allapoole, vahel on põlves ning mõnikord ka hüppeliigeses. Valu läheb hullemaks õhtuti, kuid on tuntav ka päeval ning ärgates on esimesed sammud kohutavad. Uinumistehnikate abil olen õppinud valuga magama jääma. Mingitel perioodidel ärkan öösiti ja lihtsalt nutan. Ja valuvaigistid ka ei aita... Kamp arste on mind üle vaadanud, tehtud erinevaid uuringuid, kuid midagi õnneks (või pigem kahjuks?) ei ole leitud. Füsioterapeut, armas inimene, pühendas minuga võimlemistele mitu kuud, kuniks ühiselt mõistsime, et võimelda on tore, kuid minu olukorda see ei muuda. Tartu Ülikooli Kliinikumis taastusravi osakonnas tegutsev tunnustatud spetsialist arvas, et viga peitub seljas ja "raksutas" mind kaheksal korral nii, et kartsin kehaosi teistest eralduvat. Abi jagus umbes pooleks aastaks. Ühesõnaga, teeskleja, polkovniku lesk - kõndida valus, lamada veel hullem :)
Hommikul saatsin poisid lasteaeda ja viskasin end tavapäraselt veel pooltunniks pikali ning uinusin. Unes käisime Meesisendiga ühes hüpoteetilises kaupluses, mille asukohta linnas tean, kuid reaalselt pole seda olemas. Minu poole pöördusid mees ja nooremapoolne pikajuukselinee šatään naine, hetk hiljem mees eemaldus. Naine ütles, et teab mu jala- ja puusavalust ja soovib mind aidata. Ütlesin, et arstid pole mid siiani aidata saanud. Naine ütles end sedagi teadvat ja küsis kas ma soovin valust vabaneda. Vastasin jaatavalt ning ta lubas mulle süsti teha. Küsisin ravimi nime ja ta vastas - googeldasin ärgates - kuigi nimetuselt ravimile sobilik, ei leidunud vasteid. Sain süsti - väga õrnalt ja valutult. Naine oli mõnda aega minuga, ütles, et nüüd peaks valu kaduma ning lahkus. Ja mis kõige kummalisem - üle kolme aasta ei ole mu vasak jalg esimest päeva kordagi valutanud.
Päriselt, ma ei ole psühhopaat, ei usu unenägudesse, aga nii juhtus. Proovisin päeval end kiusata, teha liigutusi, mis tavapäraselt valu põhjustaks, muffigi. Igatahes olen mõttes seda naist juba mitu korda tänanud.
esmaspäev, 9. märts 2015
Midi & Chima
Hetkel kui leppisin, et Midi oli ja on teistest erinev, muutus maailm kergemaks ja õnnelikumaks. Viimased pool aastat ei ürita ma suruda teda raamidesse, kuhu ta oma impulsiivsuse, samaaegse häbelikkuse, nutikuse ja suure isikliku ruumi vajadusega kuidagi ei mahu. Paari tuhande läbi töötatud lehekülje järel loobusin lugemast ka raamatuid ja käsiraamatuid autismist ja autistidest ning nippidest nendega hakkamasaamisel - klassikalise autismiga ei ole Midi näol õnneks tegemist. Ka mitte Aspergeri sündroomiga. Küll leidub temas autistlikke jooni, millega meil, pereliikmetel, tuleb arvestada. Mis aga, peamine, ma ei peida enam piinlikkusest silmi kui ta oma rahutul moel võõrast, enamasti negatiivset tähelepanu tõmbab. Ja manitsevaid "heategijaid" suudan juba täitsa kenasti ja viisakalt tänada tähelepanelikkuse eest, naeratusega. "Uues", nüüdseks juba "vanas" rühmas läheb Midil hästi - ta on sotsiaalne, omab sõpru ja on igati nagu iga teinegi laps. "Siniste karude" projekt õpetab talle empaatiat ja oskust põhjendada. Ja hommikuringis, eelmisest päevast rääkides, olevat Midi juba julgem. Kõrgendatud turvatunde vajadus - uued olukorrad ei sobi talle. Muidugi peenmotoorika, millele juhtis tähelepanu teraapiasavi juhendaja.
Peenmotoorika arendamine on ju nii lihtne - muudkui vooli, joonista, värvi, sordi nööpe või seemneid hunnikutesse ja voila! näppudel tööd. Reaalsuses need tegevused Midile ei meeldi ja mingit praktilist vajadust või ägedat tulemit ei ole. Või siiski. Lasteaias hakkasid kollektiivse joonistamise käigus paberile ilmuma "peajalgsed" - ringid, mille küljed käed-jalad ja keskel silmad, mille all rõõmsalt naeratav suu. Viimati kohtasin lasteaia näitusetahvlil isegi guaššidega joonistatud linna ja olin väga-väga rõõmsalt üllatunud.
Hetkel on Midi maailma hõlmanud robotid. Isekõndiv robot, kivirobot (kuskilt lasteaia seltsielust pärinev hoomamatu tegelane), multikas "6 kangelast" (või midagi sarnast), koolakinost saabunud kokatopsid eemaldatavate temaatiliste kujukestega. Ja lõpuks jõudsime sujuvalt Lego Chima- sarjani, kus karbi peale kirjutet "8-14 aastastele". Õhtuti peame kahekesi "kvaliteetaega", ehk võtame poolelioleva töö karbist välja, juhendi ette, valame tükid läbipaistvasse kaussi ja hakkame pusima.
Esmalt vaatame juhiselt, mis number pildiga on tegemist. Järgmisena uurime, milliseid tükke vajame. Kolmandana täpsustame iga tüki arvu. Neljandana vaatame jooniselt kuhu ja kuidas tükid haakida. Viiendana toimub kokkupanemise protsess. Kui esimesed osad on minu kui lapsevanema ekstrahobi Midi huvi numbrite vastu arendada, siis tükkide haakimine on päris keeruline ja nõuab nelja-aastaselt tõsist sõrmede tööd. Aga motivatsioon on meeletu, kannatust jagub enam kui aega (kell 20,30 teatab äratuskell "pidsikute" (termin Notsu teismelise-sõnavarast) selgapanemisest) Ma väga loodan sel peenmotoorika harjutamisel ka keskendumise jm arengule kasu tõusvat.
Lõhkuda Midi valmistatut ei luba. Juhendita klotsid oleks tema ja ilmselt ka minu jaoks lihtsalt hunnik jubinaid. Ja nii ma muudkui ostan Chima-sarja ning kirun, et võiks olla olemas ka legokogu nagu on raamatukogu. Kui muidu ei saa, siis kasvõi saatekirjaga või isikliku abivahendi kaardiga, peenmotoorika arenduseks.
Peenmotoorika arendamine on ju nii lihtne - muudkui vooli, joonista, värvi, sordi nööpe või seemneid hunnikutesse ja voila! näppudel tööd. Reaalsuses need tegevused Midile ei meeldi ja mingit praktilist vajadust või ägedat tulemit ei ole. Või siiski. Lasteaias hakkasid kollektiivse joonistamise käigus paberile ilmuma "peajalgsed" - ringid, mille küljed käed-jalad ja keskel silmad, mille all rõõmsalt naeratav suu. Viimati kohtasin lasteaia näitusetahvlil isegi guaššidega joonistatud linna ja olin väga-väga rõõmsalt üllatunud.
Hetkel on Midi maailma hõlmanud robotid. Isekõndiv robot, kivirobot (kuskilt lasteaia seltsielust pärinev hoomamatu tegelane), multikas "6 kangelast" (või midagi sarnast), koolakinost saabunud kokatopsid eemaldatavate temaatiliste kujukestega. Ja lõpuks jõudsime sujuvalt Lego Chima- sarjani, kus karbi peale kirjutet "8-14 aastastele". Õhtuti peame kahekesi "kvaliteetaega", ehk võtame poolelioleva töö karbist välja, juhendi ette, valame tükid läbipaistvasse kaussi ja hakkame pusima.
Esmalt vaatame juhiselt, mis number pildiga on tegemist. Järgmisena uurime, milliseid tükke vajame. Kolmandana täpsustame iga tüki arvu. Neljandana vaatame jooniselt kuhu ja kuidas tükid haakida. Viiendana toimub kokkupanemise protsess. Kui esimesed osad on minu kui lapsevanema ekstrahobi Midi huvi numbrite vastu arendada, siis tükkide haakimine on päris keeruline ja nõuab nelja-aastaselt tõsist sõrmede tööd. Aga motivatsioon on meeletu, kannatust jagub enam kui aega (kell 20,30 teatab äratuskell "pidsikute" (termin Notsu teismelise-sõnavarast) selgapanemisest) Ma väga loodan sel peenmotoorika harjutamisel ka keskendumise jm arengule kasu tõusvat.
Lõhkuda Midi valmistatut ei luba. Juhendita klotsid oleks tema ja ilmselt ka minu jaoks lihtsalt hunnik jubinaid. Ja nii ma muudkui ostan Chima-sarja ning kirun, et võiks olla olemas ka legokogu nagu on raamatukogu. Kui muidu ei saa, siis kasvõi saatekirjaga või isikliku abivahendi kaardiga, peenmotoorika arenduseks.
kolmapäev, 4. märts 2015
See teine Eesti film
Tahtsin kinos vaadata mingit "uut Eesti filmi", nimigi tänaseks ununenud. Seansiajad ei sobinud. Küsisin häält sõbralt, kas ta võiks mulle selle filmi vedada. Sai ikka. Lisas juurde, et mingi teine Eesti film oli veel, "Mandariinid" nimeks, võttis selle ka, vaadaku ma kui viitsin ja huvi pakub. Viitsisin. Pakkus. Meeldis. See vestlus meenus kui öiseks Oscarite jagamiseks end mugavalt lebosse sättisin.
Vaatasin eelmisel nädalal uuesti kinokava. Koolakinos olid nähtavad nii "Poisipõli" kui "Ida". Ühte võiks ma poiste emana ju vaadata ja teist tahaks lihtsalt näha.
"Poisipõli" seansid toimusid näiteks esmaspäeval kella 12 paiku ja täna kell 21,20. (kestus kaks tundi ja nelikümmend viis minutit). "Idat" näidati mitu päeva kell 17. No missugune inimene (peale akadeemilisel puhkusel oleva üliõpilasest minukese) saaks sellisel ajal kinno minna? Ja nädalavahetusel ei näidatud kumbagi. Palusin endale mõlemad vedada ja saingi - lähipäevil vaatan ära. "Mandariinid" olevat sel sõbral aga tänini avamata ja nägemata - see teine Eesti film, noh :)
***
Viisin auto pesulasse - ema käskis. Just nii, sest määrdunud autost on kaskokindlustuse jaoks kehv fotosid teha. Niisiis S. bensuka pesula.
Küsisin tavalist autopesu. Väljendasin ennast vist veidi ebatäpselt, sest teenindaja vaatas mind nagu oleks palunud voodipesu pesemist või midagi sarnast. Õigustasin end mõttes, et kui pesuvalikus on nimetused "püsivahapesu"; "poleerimispesu" ja "superpesu", siis "põhipesu" ongi ju see kõikse tavalisem, basic, pesuprogramm. Okei, ma säilitasin rahu ja sain oma numbrikombinatsiooni. Auto aga pesus oluliselt puhtamaks ei muutunud ning teenindaja õigustas, et "valged auto ei lähegi autopesulates puhtaks" No mida!!! Hingasin sügavalt sisse ja välja ning soetasin soovitatud leotusvedeliku asfaldiplekkidele ja kurat teab veel millele ja siirdusin tänase sopailmaga uuele ringile. Mätsisin auto kokku pudelitäie vedelikuga, ootasin juhendis märgitud veerandtunni, läbisin pesuprogrammi ning kogu rõõmuks jäigi Midile ja Minile autopesulaürituse korraldamine. Auto on jätkuvalt porikarva. See teenindaja võinuks uue kupongi andmata jätta ja öelda lihtsalt, et pesulas saavad puhtaks eelnevalt juba peaaegu puhtad autod. Või midagi sarnast. Aga okei, lastel oli lõbus.
pühapäev, 15. veebruar 2015
Küünlad Reaali müüril ehk hüvastijätt õpetajaga
Kui ma 1991. aastal tagasi oma kooli astusin, anti värskete "kümnendike" kolmele klassile klassijuhatajateks kolm meesõpetajat. Arvestades tänaseni jätkuvat naiste ülekaalu selles ametis, oli see piisavalt harukordne.
Kolm noort meest - a-poisteklassi juhtis umbes kahekümneviiene matemaatik-informaatik, b-tüdrukuid kristuse-ealine eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja kolmandat, c spordikaid... piinlik tunnistada, kuid ma ei tea oma klassijuhataja sünniaastat. Me olime tema teine juhatav klass - alla kolmekümnene oli toona temagi ning õpetas samuti eesti keelt ja kirjandust. Kolme vahva õpetaja ettevõtmisel oli meil särtsakas gümnaasiumiaeg.
Täna saadeti Tallinna Reaalkooli sööklast viimsele teele minu paralleelklassi juhataja, õpetaja Raivo Kuusk. Süütasime mälestusküünlad tema 57. sünniaastapäeval.
Meenutati nii muusikas kui mälestustes, palvetati. (Üllatuslikult pärines üks vaimulikest meie oma vilistlaste hulgast, lõpetanud 1992) Räägiti kärbitud tiibadega aatemehest, keerulise eraeluga ideaalides loojast, kellel ei võimaldatud maailma paremaks muuta. Jah, ta oli tõesti erakordne õpetaja, erakordne oma tunnetuses. Suhtumas igasse õpilasesse kui indiviidi, mis post-nõuka koolisüsteemis oli mõeldamatu. Otsimas seda sädet, mis tooks õpilase keele ja kirjanduse juurde. Me kutsusime teda kas eesnimepidi või perekonnanimepidi, kuid kindlasti sina-vormis, tema enda soovil.
Härrasmehena kandis ta alati ülikonda, sageli vestiga. Halli. Oli aeg, kus koolivorm oli värskelt möödanikuks saanud ning kõikjal domineeris võimalikult välismaine ja värvikirev. Selle taustal mõjus pika tumeda mantli ja kaabuga noor meesõpetaja teistsuguselt, märgatavalt. Nagu ka teised meessoost reaalikad, igapäevased ülikonnakandjad.
Mul on kahju. Eelkõige sellest, et täna räägiti õpetajast suure algustähega, meenutati konkreetseid situatsioone, nenditi Raivo olulist panust eesti keele grammatikasse...kuid samas olnud ta väga üksik ja hüljatud, kogu oma jõulise ja eduka klassi taustal. Nagu ütles ürituse korraldanud paralleelklassivend - Raivol on oluliselt rohkem sõpru kui ta eluajal arvas olevat.
Tema lahkumine oli nukker ja kuulsusetu. Ärasaatmise organiseerijaks ja lähedasimateks oli toosama klass kahekümne aasta tagant.
Mina jäin talle tänuvõlglaseks võimaluse eest see kool lõpetada - õppealajuhatajana oli ta õiglane ja otsekohene.
Süütasin tänutundes Reaali müürile küünla ja meenutasin. On äraütlemata hea tunne kui on, mida mäletada. Ja õpetajad elavadki ju edasi oma õpilaste mälestustes.
neljapäev, 12. veebruar 2015
Ja ongi leitud!
Kodu koristamine on väegagi tulus ettevõtmine. Taasleituteks osutusid: 1) päkapikukingituseks mõeldud plastiliinikarp Minile ja Midile (olin peitnud selle poiste tuppa riidekapi otsa - et päkatsil oleks hea ja mugav magavate laste sussidesse kinke poetada) 2) Õnnetina, mille Notsuga ühiselt enne maalesõitu soetasime, kuna tänaseks juba ülemöödunud aastavahetuse eel müüdi lõunaosariikide pealinnas üsna edutult vaid suuremas koguses tina valamise kulpe.
Koristamise käigus ärakadunud asjadest veel ülevaade puudub :D
Ja veidi vähem kui 11 kuu möödudes saabub ju jälle aastavahetus, (kui ma õnnetina taas "ühte eriti kindlasse kohta" ära ei peida) Plastiliinid saab vast varem kasutusele võtta.
Koristamise käigus ärakadunud asjadest veel ülevaade puudub :D
Ja veidi vähem kui 11 kuu möödudes saabub ju jälle aastavahetus, (kui ma õnnetina taas "ühte eriti kindlasse kohta" ära ei peida) Plastiliinid saab vast varem kasutusele võtta.
laupäev, 7. veebruar 2015
Uute suuskade lugu
Läksin Järve Sporlandi Notsule võistlussuuski soetama. Treener teadis rääkida, et suuskade soodustus on -60% ehk siis keskpärase treeningusuusa hinna eest saab omandada vägagi korraliku võistlussuusa. Ja saadaval olevat ka plikade lemmiksuusk Fischer.
Nagu sellistel puhkudel ikka selgus, et vajalikku pikkust ei ole. Oli pakkuda klassikasuuska. Oli pakkuda pikemat vabastiilisuuska, igasugust harjutussuuska. Oli pakkuda lühemat vabastiilisuuska ja korralikku klassikasuuska võistlemiseks. Aga 185-187 cm vabastiili võistlussuuska njetu. (Olgu-olgu, viiesaja-euroseid ma ei vaadanud, sest Notsu tase vastab tubli treeneri käe all viimistletud hea stiiliga harrastussportlasele)
Pika otsimise järel leidsime paari Madshuse, millel sobisid nii klass, pikkus, stiil kui ka hind. Müüjapoiss tõmbas nina kirtsu ja ütles, et seda suuska enam ei toodeta - järelikult ta nüüd niiiiiii hea ikka polnud. Treener telefoni teises otsas arvas, et tegemist on igati sobiva suusapaariga. Võtsin suurest leidmisrõõmust Minile ka uue paari lastesuuski, pingviinidega.
Mõtlesin, et... kui ma ise ühel päeval jalad kõhu alt viitsin välja vedada ning teisel pool tänavat suusad alla panna, siis on tegemist hea valiku suusaga.
Suuski autosse toppides hakkasin aimama, et tegemist ei ole ikka Väga Hea Ostuga. Nimelt on suusad... helesinised, Notsu aga tuntud pirtsutaja. Kõlab totralt, aga need kaks tundi, mis jäid lapse koolist tulekuni ma põdesin. Kujutasin ette teismelise pöörlevaid silmi ja öökimisega arvamust avaldavaid Tõelise Pubeka häälitsusi. Hingasin sügavalt ja lubasin endast mitte välja minna.
Suureks kergenduseks haaras Notsu õnnelikult suusapaari, kaalus neid käe peal, takseeris pikkust, ninasid ja tunnistas mu "valiku" suurepäraseks - sõita sobivat nii Fischeri kui Madshusiga. Värvist polnud mingit juttu :)
Kõlab vanainimese meenutusena, aga hoovil kuuris asuvad minu lapsepõlve suusad, millega Notsugi tegi oma esimesed katsetused. On tõrvalõhnalised Visu Tillu, Pisi-Visu ja Visu Mini (Edasi ma peast ei mäleta). Kui eelmine suusapaar väikseks jäi, osteti (või äkki olid ka suusad defka ja ema pani nende hankimisel oma tutvused mängu?) uued, pikkusele vastavad suusad ja suusakepid. Ja varustus tipnes pubekaeas saadud poolplastikutega Tallinn. Suusatamine tähendas rõõmu koos emaga nädalavahetusel Pirita metsas sõitmisest. Ei mingit värvide ja brändide pillerkaari suuskade, retuuside, sooja pesu, saabaste ja tont veel teab mille osas.
Või on mu emal siiski õigus, et Notsu on üks üdini ärahellitatud tüdruk? Või elan ma tema peal oma nõuka-aegset lapsepõlve välja? Oh aegu, oh kombeid...
Nagu sellistel puhkudel ikka selgus, et vajalikku pikkust ei ole. Oli pakkuda klassikasuuska. Oli pakkuda pikemat vabastiilisuuska, igasugust harjutussuuska. Oli pakkuda lühemat vabastiilisuuska ja korralikku klassikasuuska võistlemiseks. Aga 185-187 cm vabastiili võistlussuuska njetu. (Olgu-olgu, viiesaja-euroseid ma ei vaadanud, sest Notsu tase vastab tubli treeneri käe all viimistletud hea stiiliga harrastussportlasele)
Pika otsimise järel leidsime paari Madshuse, millel sobisid nii klass, pikkus, stiil kui ka hind. Müüjapoiss tõmbas nina kirtsu ja ütles, et seda suuska enam ei toodeta - järelikult ta nüüd niiiiiii hea ikka polnud. Treener telefoni teises otsas arvas, et tegemist on igati sobiva suusapaariga. Võtsin suurest leidmisrõõmust Minile ka uue paari lastesuuski, pingviinidega.
Mõtlesin, et... kui ma ise ühel päeval jalad kõhu alt viitsin välja vedada ning teisel pool tänavat suusad alla panna, siis on tegemist hea valiku suusaga.
Suuski autosse toppides hakkasin aimama, et tegemist ei ole ikka Väga Hea Ostuga. Nimelt on suusad... helesinised, Notsu aga tuntud pirtsutaja. Kõlab totralt, aga need kaks tundi, mis jäid lapse koolist tulekuni ma põdesin. Kujutasin ette teismelise pöörlevaid silmi ja öökimisega arvamust avaldavaid Tõelise Pubeka häälitsusi. Hingasin sügavalt ja lubasin endast mitte välja minna.
Suureks kergenduseks haaras Notsu õnnelikult suusapaari, kaalus neid käe peal, takseeris pikkust, ninasid ja tunnistas mu "valiku" suurepäraseks - sõita sobivat nii Fischeri kui Madshusiga. Värvist polnud mingit juttu :)
Kõlab vanainimese meenutusena, aga hoovil kuuris asuvad minu lapsepõlve suusad, millega Notsugi tegi oma esimesed katsetused. On tõrvalõhnalised Visu Tillu, Pisi-Visu ja Visu Mini (Edasi ma peast ei mäleta). Kui eelmine suusapaar väikseks jäi, osteti (või äkki olid ka suusad defka ja ema pani nende hankimisel oma tutvused mängu?) uued, pikkusele vastavad suusad ja suusakepid. Ja varustus tipnes pubekaeas saadud poolplastikutega Tallinn. Suusatamine tähendas rõõmu koos emaga nädalavahetusel Pirita metsas sõitmisest. Ei mingit värvide ja brändide pillerkaari suuskade, retuuside, sooja pesu, saabaste ja tont veel teab mille osas.
Või on mu emal siiski õigus, et Notsu on üks üdini ärahellitatud tüdruk? Või elan ma tema peal oma nõuka-aegset lapsepõlve välja? Oh aegu, oh kombeid...
neljapäev, 5. veebruar 2015
Ei me vaeseid salli*
Lõunast saabus kolm kilo kalamarja. Punast. Peipsil käivatel lõunaosariiklastel on iga-aastane külmkappide sügavkülmakambreid koormav kalamarjauputus.
Toppisime poolekilosed pakid samuti sügavkülma ja oleme nädalaga sealt... ühe kilo hävitanud. Mini ja Midi söövad supilusikaga - oomega + muud kasulikud ained! Ülejäänud kuhjavad krõbesaiale. Lapsepõlvest pärinevad ema näpunäited, kuidas krõbedale saiale määrida marja ühes kihis ja seejärel kaunistada, on täielikult meelest läinud. Lõuna jahimeestelt nende isiklikuks tarbimiseks valmistatud ja meilegi latike maitsta antud põdravorst (mis erineb poes/turul/laadal müüdavast nagu mersu sapakast) on sügavkülmas ootel.
Huvitav kuidas me varem ilma kilo kalamarjata nädalas hakkama oleme saanud?
*pealkiri on inside joke ega vihja millelegi ega kellelegi.
Toppisime poolekilosed pakid samuti sügavkülma ja oleme nädalaga sealt... ühe kilo hävitanud. Mini ja Midi söövad supilusikaga - oomega + muud kasulikud ained! Ülejäänud kuhjavad krõbesaiale. Lapsepõlvest pärinevad ema näpunäited, kuidas krõbedale saiale määrida marja ühes kihis ja seejärel kaunistada, on täielikult meelest läinud. Lõuna jahimeestelt nende isiklikuks tarbimiseks valmistatud ja meilegi latike maitsta antud põdravorst (mis erineb poes/turul/laadal müüdavast nagu mersu sapakast) on sügavkülmas ootel.
Huvitav kuidas me varem ilma kilo kalamarjata nädalas hakkama oleme saanud?
*pealkiri on inside joke ega vihja millelegi ega kellelegi.
neljapäev, 22. jaanuar 2015
Üks igatsev hädaldamine
Notsu sai matemaatika kontolltöö hindeks sulaselge "kahe" ja eesti keele kontrolltöö hindeks "kolme"*
Kommentaarina teatas ta, et kõik ülesanded olnud õigesti tehtud, aga kaks tükki "läks metsa" ja kokku tuli mitterahuldav :)
Igatahes pakkis ta nagu sellistel puhkudel ikka kokku oma koolikoti ja kolis vanaema juurde. Õhtul saabus ahastav telefonikõne ka järgmiseks õhtuks-ööks jäämisest. Minu jaoks tähendas see "selle-musta-kampsuni-mis-sulle-ei meeldi jt asjade kotti pakkimist ning määratud ajal kooli juures kottide vahetamist. Vanemaks olemise logistika.
Eile õhtul ahastas juba vanaema - kui seda "kahte" peaks parandama täna, saaks see parandatud ei rohkem ega vähem kui "kaheks".
Ja Notsu tuli koolist, tegi endale süüa, vahetas riided ja kooliasjad, vaatas bussiaja, helistas vanaemale ja sõitis ümberistumisega teise linna otsa. Pakkusin ümberistumis ekohta viimist - ütles, et pole vaja... Ja läinud ta oligi.
Niisiis on mu lastest suurim justkui välja kolinud. Kodus on harjumatult vaikne - hilisõhtutel ei kosta ülemiselt korruselt pobinat mitmes keeles, uksed ei paugu ja Midi ja Mini on kaotanud konkurendi tähelepanu osas. Ka pesumasin töötas viimati esmaspäeval ning suure kuhja puhtaid trenni- ja muid riideid lappisin lõpuks ise lapse kappi.
Käisime ülejäänud kambaga külas ning Notsu ei avaldanud vähimatki kahetsust, et kaasa ei saa tulla. Ja teate reedesest spa ühiskülastusest võttis ta samuti vastu üsna ükskõikselt.
Kurb hakkas - nii see iseseisvumine ja väljakolimine vist algabki. Esialgu vanaema juurde, siis ühikasse ja viimasen aloodetavasti mitte maakera kuklapoolele. (Samas, kui nad kolmekesi kodus on, tahaks ma kõrvatroppe ning seejärel ise põgeneda, vahel kasvõi akna kaudu). Praegu aga ei jaksa ära oodata - homme lubas koju naasta.
*"Kaks" on "kolmest" parem hinne, sest "kaks" ei lähe päevikusse ning see tuleb "ära parandada". Päevikusse kantakse "parandatud" hinne ning ebaõnnestumisest pole jälgegi.
Kommentaarina teatas ta, et kõik ülesanded olnud õigesti tehtud, aga kaks tükki "läks metsa" ja kokku tuli mitterahuldav :)
Igatahes pakkis ta nagu sellistel puhkudel ikka kokku oma koolikoti ja kolis vanaema juurde. Õhtul saabus ahastav telefonikõne ka järgmiseks õhtuks-ööks jäämisest. Minu jaoks tähendas see "selle-musta-kampsuni-mis-sulle-ei meeldi jt asjade kotti pakkimist ning määratud ajal kooli juures kottide vahetamist. Vanemaks olemise logistika.
Eile õhtul ahastas juba vanaema - kui seda "kahte" peaks parandama täna, saaks see parandatud ei rohkem ega vähem kui "kaheks".
Ja Notsu tuli koolist, tegi endale süüa, vahetas riided ja kooliasjad, vaatas bussiaja, helistas vanaemale ja sõitis ümberistumisega teise linna otsa. Pakkusin ümberistumis ekohta viimist - ütles, et pole vaja... Ja läinud ta oligi.
Niisiis on mu lastest suurim justkui välja kolinud. Kodus on harjumatult vaikne - hilisõhtutel ei kosta ülemiselt korruselt pobinat mitmes keeles, uksed ei paugu ja Midi ja Mini on kaotanud konkurendi tähelepanu osas. Ka pesumasin töötas viimati esmaspäeval ning suure kuhja puhtaid trenni- ja muid riideid lappisin lõpuks ise lapse kappi.
Käisime ülejäänud kambaga külas ning Notsu ei avaldanud vähimatki kahetsust, et kaasa ei saa tulla. Ja teate reedesest spa ühiskülastusest võttis ta samuti vastu üsna ükskõikselt.
Kurb hakkas - nii see iseseisvumine ja väljakolimine vist algabki. Esialgu vanaema juurde, siis ühikasse ja viimasen aloodetavasti mitte maakera kuklapoolele. (Samas, kui nad kolmekesi kodus on, tahaks ma kõrvatroppe ning seejärel ise põgeneda, vahel kasvõi akna kaudu). Praegu aga ei jaksa ära oodata - homme lubas koju naasta.
*"Kaks" on "kolmest" parem hinne, sest "kaks" ei lähe päevikusse ning see tuleb "ära parandada". Päevikusse kantakse "parandatud" hinne ning ebaõnnestumisest pole jälgegi.
esmaspäev, 19. jaanuar 2015
Foobik
Sirutasin käe elutoa põrandal olnud kilekoti järele ja röögatasin hüpates automaatselt mitu sammu tagasi ja seejärel toolile.
Kilekoti kõrval külili lebav pisike hall pika roosa sabaga loomake ei liigutanud. Rabasin köögilaualt telefoni ja põgenesin ülemisele korrusele. Sealt helistasin Meesisendile. Otse loomulikult sattus olema päev, mil ta pidas Üliolulisi ja Ülitähtsaid Koosolekuid ning kaks telefoni vedelenud kasutult jopetaskus. Igatahes kannatasin ma tunde pissihäda kui tühja kõhtu (viimane tuleb mulle muidugi kasuks), kuniks ta tagasi helistas. Ma ei julgenud rääkida, miks ta peab otsekohe koju tulema, aga küllap ma hädise häälega hardalt hädaldasin. Ilkumist muidugi jagus - kui ma pääsenuna trepist alla astusin, märkis Meesisend, et pani hiire mulle kenasti keset tuba (või kuhu ma selle palunudki panna...)
Masendavaks muudab olukorra aga see, et juba teist õhtut kostab vannitoakapist jälle krõbistamist. Ma tõesti ei ole nõus järjekordset päeva ülemisel korrusel veetma, aga surnud hiire puutumine kühvliga või mis veel hullem, käega, käib üle minu julguse.
kolmapäev, 14. jaanuar 2015
Unistused, unistused...
Lappasin soojamaareiside viimase hetke pakkumisi. Roheneemesaared. 29 päeva. Seitsesada eurot.
Süüa saab vaid hommikuti, aga nad teevad mu voodi hommikuti korda, lisaks koristavad toa ja vannitoa ka siis kui ma ka lae dušigeeliga kokku peaks määrima. Ja vahetavad korrapäraselt voodipesu ning käterätikuid. Ma võin kohale imbuda kaasas seelik, pluus, plätud ja päikseprillid. Hambaharja ja bikiinid ostan kohapealt.
Korrutasin viiega ja sain 3500. Seda pole üldse nii palju kui igal jumalama hommikul toppida kahele pahurale ja vingerdavale tegelasele selga kombekat ning ajada jalga saapaid.
Pakkumisel oli ka 45 päevaseid pakette - sealt võib arvestada juba kokkuhoiuks kombeka + saapad + aksessuaarid pea 2x200 eurot. (Käisin täna kaubanduskeskuses soetamas järgmiseks talveks kombekat nr 116/122 ja kombekat nr 98/104 komplektis saabastega nr 25 ja 30)
Süüa saab vaid hommikuti, aga nad teevad mu voodi hommikuti korda, lisaks koristavad toa ja vannitoa ka siis kui ma ka lae dušigeeliga kokku peaks määrima. Ja vahetavad korrapäraselt voodipesu ning käterätikuid. Ma võin kohale imbuda kaasas seelik, pluus, plätud ja päikseprillid. Hambaharja ja bikiinid ostan kohapealt.
Korrutasin viiega ja sain 3500. Seda pole üldse nii palju kui igal jumalama hommikul toppida kahele pahurale ja vingerdavale tegelasele selga kombekat ning ajada jalga saapaid.
Pakkumisel oli ka 45 päevaseid pakette - sealt võib arvestada juba kokkuhoiuks kombeka + saapad + aksessuaarid pea 2x200 eurot. (Käisin täna kaubanduskeskuses soetamas järgmiseks talveks kombekat nr 116/122 ja kombekat nr 98/104 komplektis saabastega nr 25 ja 30)
teisipäev, 13. jaanuar 2015
Paranenud
Mulle tundus, et nad ei parane iial. Astmaatiku öised köhahood on pikad ja piinavad. Piinavad nii köhijale kui kõrvaltkuulajale. Mõnedel öödel lülitasime aurumasina sisse. Mõnedel öödel pakkusime juua. Ja mõnel ööl kolisime köhija lihtsalt laia voodisse kaissu, et oleks soojem ja turvalisem magada. Toas (loe: kitsal territooriumil) tekivad tülid kergesti ja mitte vaid laste vahel.
Laupäevaks kasvas mu ahastus juba nii suureks, et jätkasin vanal aastal pooleli jäänud remondiga. Kiskusin magamistoa seinast tapeedi maha - oli väga mõnus ja lihtne töö. Asemele otsustasin panna tapeedi kodusest arhiivist ehk ühe skandinaavialikult rahuliku träpsulise beeži, mis algselt oli kavandatud Lõunaosariikide alumisele korrusele. Kuna Meesisend otsustas seinte ülemise osa tapeetimise asemel värvida, jäi tosin rulli üle.
Meesisend ja Notsu nimetasid seda tapeeti kõikvõimalike nimetustega nagu igav ja mõttetu, väites, et külla tulevad inimesed uurivad, millal tapeetima plaanime hakata... Pühapäeval viskasin lisaks välja liigse kraami nagu kirjutuslaud (toalilled kolisid kummutile) ja piraka televiisori koos hirmsuure alusega (miks peab magamistoas olema televiisor??). Tegin südame kõvaks ja poetasin prügisse ka koolitusmaterjalid mitme tuhande lehekülje ulatuses. (mul on kahju tööandja kulutatud rahast, ausalt. Sorteerimata nimekiri mu cv-s oleks mitukümmend koolitust pikk ja ainult tuntud tegijad...) Ruumi sai üüratult juurde! Kahjuks avaldus mul allergia mingile tapeediliimi koostisosale ja paistan siiani näost kui tähniline leopard, boonuseks kuivad ja lõhenenud sõrmeotsad.
Tegusaks muutumisest alates läks ka poistel paremaks ning pühapäeval kelgutasime pisut kodumäel. Hurraa! Midi ei köhinud! (Poiste talvepuhkus venis 24 päeva pikkuseks) Midi ootas lasteaeda tagasiminekut väga ja väga (taas üks suur edusamm) Rühma riietusruumis tekkis aga ujedus koos pisaratega ning esimene lasteaiapäev algas nutuselt. Mini seevastu istunud rahulolevalt laua taha hommikuputru puukima.
Laupäevaks kasvas mu ahastus juba nii suureks, et jätkasin vanal aastal pooleli jäänud remondiga. Kiskusin magamistoa seinast tapeedi maha - oli väga mõnus ja lihtne töö. Asemele otsustasin panna tapeedi kodusest arhiivist ehk ühe skandinaavialikult rahuliku träpsulise beeži, mis algselt oli kavandatud Lõunaosariikide alumisele korrusele. Kuna Meesisend otsustas seinte ülemise osa tapeetimise asemel värvida, jäi tosin rulli üle.
Meesisend ja Notsu nimetasid seda tapeeti kõikvõimalike nimetustega nagu igav ja mõttetu, väites, et külla tulevad inimesed uurivad, millal tapeetima plaanime hakata... Pühapäeval viskasin lisaks välja liigse kraami nagu kirjutuslaud (toalilled kolisid kummutile) ja piraka televiisori koos hirmsuure alusega (miks peab magamistoas olema televiisor??). Tegin südame kõvaks ja poetasin prügisse ka koolitusmaterjalid mitme tuhande lehekülje ulatuses. (mul on kahju tööandja kulutatud rahast, ausalt. Sorteerimata nimekiri mu cv-s oleks mitukümmend koolitust pikk ja ainult tuntud tegijad...) Ruumi sai üüratult juurde! Kahjuks avaldus mul allergia mingile tapeediliimi koostisosale ja paistan siiani näost kui tähniline leopard, boonuseks kuivad ja lõhenenud sõrmeotsad.
Tegusaks muutumisest alates läks ka poistel paremaks ning pühapäeval kelgutasime pisut kodumäel. Hurraa! Midi ei köhinud! (Poiste talvepuhkus venis 24 päeva pikkuseks) Midi ootas lasteaeda tagasiminekut väga ja väga (taas üks suur edusamm) Rühma riietusruumis tekkis aga ujedus koos pisaratega ning esimene lasteaiapäev algas nutuselt. Mini seevastu istunud rahulolevalt laua taha hommikuputru puukima.
esmaspäev, 5. jaanuar 2015
Haiged
Ei alanud just eriti lootustandvalt.
Meesisend lösutas vana-aastaõhtul surmaeelses seisundis - nohu, köha ja palavik 37,5. Pole midagi hullemat haigest mehest.
Uusaastapäeval jalutasin lastega juudipargis, uisutasime Tamulal ehk "merel" ja õhtul käisime Kubjal saunatamas-ujumas. Vastu hommikut rähkles Midi rahutult ning kraadimine andis tulemuseks 37,6. Kontrollkraadimine mõnikümmend sekundit hiljem näitas 38,7 ning kapi otsast ravimikoti võtmise ning selle luku avamise jooksul tekkisid krambid. Nutitelefon pööritas ekraani, loopis ette kõikvõimalikke rakendusi, kuniks lõpuks lubas kiirabi numbri valida. Tagantjärele tean, et palavikukrampi iseloomustabki hingamisseiskus ja sinakaslilla ninaalune. Hetkeemotsioonid olid aga kirjeldamatud. Öö veetsime haiglas tilguti all - hommikul ärkas Midi hämminguga - kus me oleme ja kuidas siia sattusime...
Järgmisel päeval lubati meid koju ning seal jäin haigeks juba ka ise - kohutav väsimus ja väike palavik. Haigestus ka mu raudse tervisega ema - hobuseköha ja kõrge palavik.
Haigeks jäi ka Mini. Lapsi kimbutanud viirust iseloomustaski minutiga tõusev ja palavikualandajatele mitte alluv palavik. Kõik kolm kõrges palavikus haiget magasid järjest tunde ning päevasel ajal kontrollis Notsu ning öisel ajal Meesisend nende seisundit. Koomapatsientide ühing :)
Mäletan läbi une end jagamas Meesisendile infot palavikualandaja koguse kohta per kehakaalu kilogramm. Ja ma ei liialda - tol hirmsal ööl mõõdeti meie kollases majakeses palavikku vähemalt kolmkümmend korda - igaks juhuks. Lisajahutamiseks kulus hulk märgi käterätte ning leebemad palavikunäidud ületasid siiski 38 piiri. Varahommikul vahetasin surmväsinud Meesisendi välja - ta magas järgmisesse õhtusse ning "koomapatsiendid" samuti.
Midil tekkis taas söögist ja joogist keeldumine faas ning tavapäraselt viis see ta vedelikupuudusesse ning sealt edasi haiglasse. Et kahte haiget polnud mõtet üksteist valvama panna, veetis Midi teise öö haiglas isaga. (Ja kui haiglas pandud ta ette klaas veega ja kanüül ning paluti valida vee manustamise viis, valis Midi kanüüli ning veeklaasi peale raputas lihtsalt pead)
Ma pakkisin meid kokku ja eile õnnestus lõpuks koju pääseda. Minu külmetusest oli saanud kõhuviirus ning tegime rohkelt metsapeatusi. Tee oli libe - põlvakate jaoks on Luhamaa maantee traditsiooniliselt "kõrvaltee" ning Annas sattusime mitmekümne auto pikkusesse kolonni, kus möödasõidud mõttetuks osutunuks.
Kodus ootas ees lõhkenud veetoru ja lükkamata lumi.
Õppejõud saatis lingid raamatutele ja artiklitele, mille põhjal kirjutada kirjanduse ülevaade. Pühadeaegsel avamisel osutusid kõik lingid viideteks tasulistele materjalidele - soodsaim raamat maksis 47 eurot, kuid digiraamatuna ei saanud neist ainsatki soetada. Ja raamatud on füüsiliselt olemas vaid Rahvusraamatukogus, kohalkasutuseks. Töö tähtaeg homme.
Õnneks oli palavikukramp vaid halbade asjaolude nagu saunatamisest tekkinud veepuuduse ja kiire palavikutõusu kehv kokkusattumus. Õnneks paranesid mõlemad poisid ja ema viirusest. Õnneks meenus mulle kodus olnud pakk Loperamidi, mis Kaukaasia kasinates tingimustes kõhuviiruses matkajaid (sh ma ise) päästis. Õnneks on meil alternatiivne veeühendus ja torud on vaid jupp materjale ning hulk aega. Õnneks.
laupäev, 3. jaanuar 2015
Head uut aastat!
Näärihommikul
Valeeria Villandi
Kuusirp jääb üha kahvatumaks taevas,
vaid lumi kiirgab, kumab silmapiir.
Tuul tõukab pilve täies purjes laeva
ning aknas ärkab
koidu esikkiir.
Õhk tulvil kargust,
puudelt poetub härma,
veel viimsed tunnid looja lähevad.
Aoaegne külm
taob paugatusi kärmalt,
koer haugub unes
veidi kähedalt.
Nii algab hommik.
Keegi veel ei liigu.
Linn magab.
Maa on laia lume all.
Ning korsten süütab esimese piibu
sel aastal,
alles praegu algaval.
Uus aasta!
Palju on sul teid ja radu.
Sa oled kõigi võimaluste maa.
Kõik sinu päevad
on me endi jagu,
ja mis me nendest teeme,
see neist saab.
Uus aasta!
Kõike loendada ei jõua,
mis kirja pannakse su raamatus.
Sa oled õrn ja karm,
sa kingid, nõuad,
sa toetad nõrka,
nuhtled saamatut.
On näärihommik.
Keegi veel ei liigu.
Linn magab.
Maa on laia lume all.
Koit läidab oma esimesed triibud
sel aastal,
alles praegu algaval.
Pärineb luulekogust "Hüpe homsesse", Eesti Raamat, Tallinn 1974.
Valeeria Villandi
Kuusirp jääb üha kahvatumaks taevas,
vaid lumi kiirgab, kumab silmapiir.
Tuul tõukab pilve täies purjes laeva
ning aknas ärkab
koidu esikkiir.
Õhk tulvil kargust,
puudelt poetub härma,
veel viimsed tunnid looja lähevad.
Aoaegne külm
taob paugatusi kärmalt,
koer haugub unes
veidi kähedalt.
Nii algab hommik.
Keegi veel ei liigu.
Linn magab.
Maa on laia lume all.
Ning korsten süütab esimese piibu
sel aastal,
alles praegu algaval.
Uus aasta!
Palju on sul teid ja radu.
Sa oled kõigi võimaluste maa.
Kõik sinu päevad
on me endi jagu,
ja mis me nendest teeme,
see neist saab.
Uus aasta!
Kõike loendada ei jõua,
mis kirja pannakse su raamatus.
Sa oled õrn ja karm,
sa kingid, nõuad,
sa toetad nõrka,
nuhtled saamatut.
On näärihommik.
Keegi veel ei liigu.
Linn magab.
Maa on laia lume all.
Koit läidab oma esimesed triibud
sel aastal,
alles praegu algaval.
Pärineb luulekogust "Hüpe homsesse", Eesti Raamat, Tallinn 1974.
esmaspäev, 29. detsember 2014
Pühad ja pühadevahe
Lund meil jagub ja iga päev sajab juurde! Hoovil asuv kruusahunnik on muutunud kelgumäeks. Lõppeks leidsime linnas ka tupiktänava, kus Meesisend juba lapsena kelgutamas käinud ning kus tänasedki lapsed lustivad.
Süüa jagub pühadega seoses samuti - ikka soolast ja magusat ja siis uuesti vesise südamega soolast ja peale jälle suutäis magusat.
Liikumise võtsin ka ette - valisin iga-ilmaga kõnniringi ning olen plaanist ka kinni pidanud.
Häid inimesi on palju - lükkasin enda ja naabrite lund, nii sajakonna meetri pikkuse ja viie meetri laiusel alal, kui naabrimees oma suure käsisahaga saabus ja mind välja puksima asus. No oli tükk tegemist seletada, et mulle üli-jube-väga meeldib lund pisikese labidaga lükata - saab palju vajalikke samme teha!
Nii palju kui põhade ajal pole ma juba ammu maganud. Piinlik tunnistada, et olen "hommikul" ärganud ka kella ühe paiku päeval...
* Jõulukuusk on meil vähemalt neli meetrit kõrge - järelkärus pikkusega kolm koma kuus meetrit olnud ülemine ots rullis. Mini ja Midi olid kuuse järel eminnes väga elevil. Meesisend koos oma parima sõbraga tegid mineku lastele põnevaks ka.
* Päkapikud jätsid kuuse alla hiigelsuure kingikoorma. Minil ja Midil oli kingihunnikus orienteerumisega tükk tegemist. Vaesed väikelapsed ei saanud aru, kas tasub haarata järgmine pakk või tegeleda eelmisega :( Järgmisel aastal saavad nad kumbki ÜHE paki, mitte ühe paki igalt täiskasvanud pereliikmelt ja suurimalt õelt veel lisaks isiklikule pakile ka kahe peale lisapaki
* Sõitsime Otepääle. Päris mitte vabatahtlikult - Notsu seekordne laager toimub Kurgjärve asemel seal. (Laagrit planeerides polnud Haanjas lund, kuid Otepääl sadas juba kunstlund) Mini ja Midi laiasid tuubirajal, jalutasime veidi kesklinnas ja uhasime tagasi, sest...
*kodus ootasid meid ootamatud külalised Tallinnast. Armsad inimesed olid võtnud ette pika ja etteteatamata tee. Lõunastasime kodus olnud söögi, jõime veidi veini ja tagasi nad sõitsidki. Vahva vaheldus!
*Linnud on siin aplad! Enamjaolt tihased, kuid sekka ka paar leevikest ja pika nokaga varblasesuurust hallikat lindu. Üks kuni kaks söögimajatäite päevalilleseemneid päevas. Võrdluseks - Tallinna linnud söövad sama koguse nädalaga. (Ma ei muretse kui tagasi Põhja kolime - lindude söögimajasid jagub siin pea igasse aeda. Täna näiteks unustasin maja õigel ajal täita ja leidsin "tirtsuparve" kõrvalaiast nokkimast)
Linnud pakuvad rõõmu ka ühele paksule kassile, kes läbirändurina huviga neid aia tagant vaatab. Majalised vaatavad aknast, kuidas kamp sulelisi kuuse ja söögimaja vahet lendab ja vahepeal päris kõvasti tülitseb.
* Veeresime komplektiga Ahhaa keskusesse - oli päev, mil poisid omavahel ei kakelnud, vaid tegelesid kumbki iseendaga. Midi kartis dinosauruste näitust - esimesel ringil Meesisendiga keeldus ta selle ruumi lähedalegi minemast, teisel ringil pidin teda süles tassima ja kolmandal julges ta suurimale saurusele juba keeltki näidata.. ja oli pettunud, et saurus rahumeelselt edasi mörises.
Minile seevastu saurused meeldisid - esimesel ringil vaatas veidi üllatunult, kuid kohanes kiiresti ja tiris vanaema sauruste juurde tagasigi. Koduteel sadas paksu lund. Põlvamaa teemeistrid polnud tavapäraselt oma maakonna ääremaale ehk Võru-Tartu maanteele jõudnud ning oletasime jälgede järgi tee asukohta. Kaasa aitas muidugi Meesisendi veerandsajandi pikkune selle tee sõidukogemus kord nädalas.
* Meesisend soetas lõpuks omaeti seinaplaadid ja lähipäevadel saan ma tegeleda ühega oma lemmikutest - seina plaatimisega.
Süüa jagub pühadega seoses samuti - ikka soolast ja magusat ja siis uuesti vesise südamega soolast ja peale jälle suutäis magusat.
Liikumise võtsin ka ette - valisin iga-ilmaga kõnniringi ning olen plaanist ka kinni pidanud.
Häid inimesi on palju - lükkasin enda ja naabrite lund, nii sajakonna meetri pikkuse ja viie meetri laiusel alal, kui naabrimees oma suure käsisahaga saabus ja mind välja puksima asus. No oli tükk tegemist seletada, et mulle üli-jube-väga meeldib lund pisikese labidaga lükata - saab palju vajalikke samme teha!
Nii palju kui põhade ajal pole ma juba ammu maganud. Piinlik tunnistada, et olen "hommikul" ärganud ka kella ühe paiku päeval...
* Jõulukuusk on meil vähemalt neli meetrit kõrge - järelkärus pikkusega kolm koma kuus meetrit olnud ülemine ots rullis. Mini ja Midi olid kuuse järel eminnes väga elevil. Meesisend koos oma parima sõbraga tegid mineku lastele põnevaks ka.
* Päkapikud jätsid kuuse alla hiigelsuure kingikoorma. Minil ja Midil oli kingihunnikus orienteerumisega tükk tegemist. Vaesed väikelapsed ei saanud aru, kas tasub haarata järgmine pakk või tegeleda eelmisega :( Järgmisel aastal saavad nad kumbki ÜHE paki, mitte ühe paki igalt täiskasvanud pereliikmelt ja suurimalt õelt veel lisaks isiklikule pakile ka kahe peale lisapaki
* Sõitsime Otepääle. Päris mitte vabatahtlikult - Notsu seekordne laager toimub Kurgjärve asemel seal. (Laagrit planeerides polnud Haanjas lund, kuid Otepääl sadas juba kunstlund) Mini ja Midi laiasid tuubirajal, jalutasime veidi kesklinnas ja uhasime tagasi, sest...
*kodus ootasid meid ootamatud külalised Tallinnast. Armsad inimesed olid võtnud ette pika ja etteteatamata tee. Lõunastasime kodus olnud söögi, jõime veidi veini ja tagasi nad sõitsidki. Vahva vaheldus!
*Linnud on siin aplad! Enamjaolt tihased, kuid sekka ka paar leevikest ja pika nokaga varblasesuurust hallikat lindu. Üks kuni kaks söögimajatäite päevalilleseemneid päevas. Võrdluseks - Tallinna linnud söövad sama koguse nädalaga. (Ma ei muretse kui tagasi Põhja kolime - lindude söögimajasid jagub siin pea igasse aeda. Täna näiteks unustasin maja õigel ajal täita ja leidsin "tirtsuparve" kõrvalaiast nokkimast)
Linnud pakuvad rõõmu ka ühele paksule kassile, kes läbirändurina huviga neid aia tagant vaatab. Majalised vaatavad aknast, kuidas kamp sulelisi kuuse ja söögimaja vahet lendab ja vahepeal päris kõvasti tülitseb.
* Veeresime komplektiga Ahhaa keskusesse - oli päev, mil poisid omavahel ei kakelnud, vaid tegelesid kumbki iseendaga. Midi kartis dinosauruste näitust - esimesel ringil Meesisendiga keeldus ta selle ruumi lähedalegi minemast, teisel ringil pidin teda süles tassima ja kolmandal julges ta suurimale saurusele juba keeltki näidata.. ja oli pettunud, et saurus rahumeelselt edasi mörises.
Minile seevastu saurused meeldisid - esimesel ringil vaatas veidi üllatunult, kuid kohanes kiiresti ja tiris vanaema sauruste juurde tagasigi. Koduteel sadas paksu lund. Põlvamaa teemeistrid polnud tavapäraselt oma maakonna ääremaale ehk Võru-Tartu maanteele jõudnud ning oletasime jälgede järgi tee asukohta. Kaasa aitas muidugi Meesisendi veerandsajandi pikkune selle tee sõidukogemus kord nädalas.
* Meesisend soetas lõpuks omaeti seinaplaadid ja lähipäevadel saan ma tegeleda ühega oma lemmikutest - seina plaatimisega.
kolmapäev, 17. detsember 2014
Skleroos?
Käisin kümmekond päevad tagasi poes ning ostsin päkapikkude 24-päevase projekti raames suure paki plastiliini, kokku kaheksa kuni kümme purki pakendatuna tugevasse kilesse. Koju jõudes peitsin poiste eest paki.. ära...
Selles suurepärases ja mitme otsingupäeva jooksul tuvastamata peidukohas ta asubki. Ma olen lootuse seda pakki üles leida täiesti kaotanud. Et halba ilma heata ei ole - kadunut otsides on mitmed kapid korda saanud ja mitu varem kadunud eset taasleitud.
neljapäev, 11. detsember 2014
Suurepärane!
Võtsin sügissemestriks vabaainena "Toimetajatöö meistriklassi", mida seminaridena andis mu bakatöö juhendaja. Esimeses seminaris jaotati meid gruppidesse - iga grupi juhiks üks ajakirjandusega varem kokku puutunud üliõpilane. Ja teises seminaris saime valida praktilise hindelise lõputöö. Teadsin kohe, et tahan teha Postimehe laupäevast vahelehte Arter.
Meie koostatud väljaanne ilmus 29. novembril ning saime tehtule positiivse tagasiside. Mu kaks ajakirjandusvõhikust grupiliiget said vahva kogemuse. Peale pikki eksirännakuid taipasin, mis mulle päriselt meeldib ja mida ma teha tahaksin kui ükskord suureks saan.
Eilses lõpuseminaris esitlesime tehtut ja tagasisidet. "Prominentse ajakirjanduseksperdina" väljareklaamitud PM peatoimetaja ja kursuse juhendaja hindasid meie tööd A-ga. Mis seal salata, uhke on olla.
kolmapäev, 10. detsember 2014
Tervisepäkapikk vs šokolaadipäkapikk
Päkapikud hiilivad mööda ülemise korruse aknataguseid juba kümnendat päeva ööd.
Esimesel ööl saabus šokolaadidega täidetud advendikalender (x3). Seejärel Kinderi šokolaadimunad (x3), millele järgnesid šokolaadikompvekid (x3), Barni igavestisäilivad küpsised (x3), Milky Way batoonid (x3) Vahelduseks saabus ka kiri (x2), et käidi mitu korda, kuid midagi sussi sisse poetada ei saanud - voodites ei magatud.
Kuniks eilse šokolaadihommiku järel avastasin nii Midi kui Mini end veristeks kratsinud olevat. Need lapsed ei vaja nii suurt magusaannust!
Hankisin väikeste šokolaadipulkade karbikese, kuid kratsimine jätkub. Pakkusin, et sööme üheskoos õhtul. Järgnes hädakisa:
Päkapikk tõi. Ma tahan otsekohe oma maiustust. Miks see päkapikk siis tõi kui süüa ka ei tohi? Ojee...
Tegin südame kõvaks ja homsest alustab tervisepäkapikk. Füüsalid. Üks füüsal hommikul kõlab hoopis paremini kui üks suhkrust, kakaost ja suuremast hulgast e-ainetest koosnev komm.
Puuviljade ostmine erinevalt kommide soetamisest nõrganärvilistele ei sobi. Koduse Koomamarketi müüja keerutas järjest näpu vahel nii füüsaleid kui pirne - a misasjad need on? No mismõttes ei tea, mis sorti pirni te võtate...
reede, 5. detsember 2014
Üks imeilus päev
Otsi virmaliste valgust
kanna hinges vikerkaart
päeva päiksekiirte algust
kui see läheb üle maa.
Leia rõõmu uuest päevast
töödest, tegemistest ka,
ära kaua muremõtteid
enda kõrval hoia sa.
Midi joonistas kaardile peajalgse ja Notsu otsis selle kauni luuletuse mulle tänaseks hommikuks.
Olen nüüd kümnend vanem. Armsad inimesed kõikvõimalikes kanalites tegid meele rõõmsaks. Mäletan end eelmise kümne alguses nädalaid ette põdemas - enam ma sellistele asjadele ei mõtle. Aega pole ja viitsimist samuti mitte.
kanna hinges vikerkaart
päeva päiksekiirte algust
kui see läheb üle maa.
Leia rõõmu uuest päevast
töödest, tegemistest ka,
ära kaua muremõtteid
enda kõrval hoia sa.
Midi joonistas kaardile peajalgse ja Notsu otsis selle kauni luuletuse mulle tänaseks hommikuks.
Olen nüüd kümnend vanem. Armsad inimesed kõikvõimalikes kanalites tegid meele rõõmsaks. Mäletan end eelmise kümne alguses nädalaid ette põdemas - enam ma sellistele asjadele ei mõtle. Aega pole ja viitsimist samuti mitte.
Tellimine:
Postitused (Atom)
