eluteatri näitleja

Eluteatri kiipsmailing on täiuslikult omandatud, ma mängin oma rolli hästi. Ometi tahaks ma öelda, et tegelikult...

...ei ole ma ajudeta bitch roosas.
...ei ole ma müügiinimene, olen sellegi oskuse üheksa aasta jooksul omandanud.
...ei ole Notsule hea ema.
...uskusin end kolmekümneselt teavat, mida tahan ülikoolis õppida. Paraku eksisin ka seekord.
...vaimsed väärtused on mulle materiaalsetest olulisemad.
...ei ole ma seltskonnainimene
...ei ole ma ülbe ega arva enesest liiga palju. Olen hoopis kergesti haavatav ja otsin vigu enesest.

Üha enam tunnen, et tahaksin põgeneda sellest suurest linnast kuskile kaugele maakolkasse peitu. Sinna, kuhu suurlinna tuled ei paista.
Päriselt olen arg hiireke, kes vajaks stabiilsust, turvalist ja vaikset elu pere keskel mõnes väikealevis. Elu on õpetanud, et armastus on teadmine hoolimisest ega tähenda päevast päeva, kestvat füüsilist külg külje kõrval nühkimist.
Kolmandiku elust olen rühmanud, uskudes, et materiaalne heaolu toob õnne... Julgeimadki unistused on saanud teoks, mida aga pole, on igatsetud õnn. On vaid liisingu- ja laenumaksed, kohustused, mis tekitavad uusi kohustusi ja uusi " täitmiseks mõeldud unistusi". Oskan vaid aimata, et õnn peitub minus eneses ja väikeses Notsus, perekonnas, mille olemasolu ma igatsen.

Oletatavate lugejatüüpide arutelu Vihalemma loengus tõi mu olemuse enesele jälle lähemale. Paraku ei ole mind väikese halli hiirena mitte kellelegi vaja.

Sestap panen esmaspäeva hommikuks äratuskella helisema, haukan lõvikonservi ja lähen moekad hilbud seljas kontsade klõpsudes citysse, eluteatri etendusele, mängima seda, kes ma päriselt ei ole.