Maakler helistas reede varahommikul ja küsis, kas mulle hoida seda majakest mere ääres.
Ma ei osanud talle vastata. Ma olin segaduses.
Pank hüppas mu laenusoovi kuuldes muidugi rõõmust lakke, arvestades et olen neil keelatud mulle midagi omal initsiatiivil müüa. Ja emps lubas 25% vajaminevast summast annetada... Ja äkki saab ka seal miskit talgute korras teha, sest teha ei ole tegelikult suurt midagi vaja - rehitseda, pesta, paar ahju paigaldada...
Aga ma ei tea, kas jaksan seda (laenu)koormat kanda.
Jumalast ihuüksi ja mille nimel? Et mu lapsel oleks kunagi kauges tulevikus valikuid enam kui mul enesel. Et tema saaks nautida, mitte rabeleda.
Tegelikult ei kõlagi ju väga kehvalt... Arvestades tänast vestlust Notsu isaga. Mõnikord tekib tõesti küsimus, kas minul enam mingit eneseuhkust ei ole.
Mõtlesin õhtuks hoolikalt järele. On kohti, kust saaks järele anda. Auto. Turul on saadaval veel küllaldaselt 1985 aasta fordsierrasid. Liiguvad. A-st B-sse. Edukalt. Küsimus on harjumustes ja mugavuses. Ka prestiizis.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
No kui see kohake ikka väga südame küljes, võta ära. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
VastaKustuta