Mõnikord sõidab katus minema. Ja eelmine nädal oli just selline, et laupäevaks vaevas mind taas tavalisest kordi suurem stress.
Njah. Jõin ennast silmini täis. Ja täna, peale hommikuse pohma lahtumist, jääkülma suplust Soomaa rabalaukas ja Eriti Pikka Teekonda koju olen ma jälle killud kokku korjanud ja valmis minema edasi Enda Valitud Teed.
Õnneks ma millegi hulluga hakkama ei saanud - kurtsin kogu maailma valu teisele samasugusele kapsale. Lahe lohutus, mida kumbki hommikul ei mäleta:)
Ja õnneks ei ole selliseid pildituid õhtuid palju, varbaid ei pea igatahes lugemiseks appi võtma. Mingis elustaadiumis on neid aga väga-väga vaja. Kahjuks või õnneks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Nojah, ise sa ju mäletasid, et kellelegi maailmavalu kurtsid, eks? Kust tead siis, et tema ei mäleta? Aga kui normaalne inimene on, siis "ei mäleta" tõesti. Selles on sul küll õigus, et niisuguseid õhtuid on vahel väga vaja.
VastaKustuta