süda ütles üles. kiirabi keset linna.

Täna ütles keset linna mul süda üles.
Laperdav süda.
Pulss üle 200.
Kiirabi.
EKG.
Valges kitlis väga sümpaatne vene rahvusest meesarst.
Hea ja hoolitsev õde.
Täielik paanika lasteaias emmet ootava Notsu pärast.
Notsu isa, keda tema laps ei huvitanud.
Vanaema, kellel oli parajasti väga kiire.
Ja minuke päris ihuüksi ahastamas.

Lubasin mind eluloomaks turgutanud kiirabibrigaadile, et lähen koju ja puhkan. Tegelikult jooksin lasteaeda, poodi, autoremonditöökotta, tantsupeole. Ja lõppeks, pea kaheksa tundi hiljem sain koju. Ja siin pean alustama teist ringi - Notsu vanaema juurde ja ise koristama.

Jah, jah, ma tean, et ma pean ennast säästma. Kuid viimase kahe aasta elukorralduse juures ei ole see õnnestunud. Tuhat kohustust ootab, kõigile on midagi lubatud ja alati on kuskile kiire. Ise loodan, et äkki kunagi saan hauas segamatult puhata.