täiesti sobimatu inimene kooseluks

Tänane tees, et olen täiesti ebatolerantne inimene ühe katuse all eksisteerimiseks.

Kolm nädalat oli piisav aeg, et ajutine elanik - kellele ema, kellele vanaema - tunneks end koduselt ehk endast ka püsivad jäljed jätaks.

Täna, õhtul, mil sain olla üle eiteamitmekuu päris üksi, vaadata "Seitset aastat Tiibetis" ning tegeleda õgardlusega selle sõna kõige otsesemas mõttes, ei suutnudki ma rahulikult istuda.

Nimelt oli üks usin kätepaar minu äraolekul löönud terve kodu kahel korrusel läikima, sealhulgas nihutanud riiuleid ja kappe ning ajanud kogemata ka nõudepesumasinasse siseneva veevooliku paigast. Daah. Ja köögikapile on tilkunud paras ports vett, mis imendudes tekitanud jäleda haisu, õnneks vaid piiratud territooriumil.
Hetkeseisuga on ära anda tubli nõudepesumasin headesse kätesse, sest veevoolikut tagasi panna ma ei suuda ja peale iga veekasutust maja üldvett kinni keerata ka ei viitsi. Ja nõudepesumasina kraani sulgemiseks peaks vannitoa mööblit nihutama :S
/kärss kärnas, maa külmand. /

Õnnetuse likvideerimise käigus viskasin ära veinipudeli (väkk, ema ja minu veinimaitsed ei ühti absoluutselt:S), põrandalapi (no kes kurat seda väänata jaksab...), tühjendasin kapipealse korrektselt reastatud kilekottidest ning pakkisin autoparkla-asotsiaalidele "abipaki" - karbi kalamarja oma eelmisest elust ning kümmekond reisilt ülejäänud ning seljakotis kaubandusliku välimuse kaotanud shokolaadi.

Niisiis. Täiesti ebatoleratntse inimesena olen terve õhtu vaikselt jorisenud, et keegi on minu käe järgi pandud asjad kuskile mujale paigutanud, selle asemel, et tunda rõõmu koristatud kodu ja hoitud lapse üle.

Püstitatud tees loetud tõestatuks.