maasturiga meetrisügavuses vees

Selle metsa taga pole mets vaid meri... Selgus, et Vilsandist on laul olemas küll ja just nii ta algab. Minu jaoks tundmatu viis ja meloodia. Ja saar ka.

Vilsandi on 7 km pikk ja 3 lai. Oma kariste rannikuvetega olnud ta vanasti laevnike hirm. Ait, milles hoiti päästetud varasid, oligi hirmsuur. Ja karide taga olevat vähemalt 300 laeva haud.
Väikesaar oma kruusateega, mida kaunistamas kolm bussipeatust:) Tänaseks on saarel üks töökohtki, seotud ilmajaamaga, majakas on automaatne.
Ja ei ainsatki päris-talvitujat. Esimese vabariigi aegu elas Vilsandil ometi 35 peret, kes saare eest hoolitsesid. Kahjuks lahkusid nad sõja ajal kas Rootsi (veidi vähem kui 200 km) või mandrile. Tagasi pole neist kedagi tulnud, küll aga peetakse endisi talusid suvekodudena. Nõuka-ajal käinud Vilsandi ja Kihnu mehed Rootsis heade kalavõrkude järel. Sellest tõusnud vaikne kuid võimasskandaal. Et elu mõlemal saarel ongi juba kui pagendus, siis jäänud karistused olemata.
Tuntuim mees saarel on täna ilmselt Jaan Tätte.
Nõuka-aegne looduskaitseala staatus on saare arengut pärssinud ja loodusele halvasti mõjunud.

Sellise info jagas meile giid. Lühike oli tema retk meiega, aga hea, et see siiski teoks sai.

Maasturiga me tõepoolest läksime, umbes paarkümmend inimest. Jeebiks siis seekord KRAZ, milles kastis laiult laiule Vilsandini sõitsime.
Ma ei ole kunagi autoga nii sügaval vees olnud. Ja kunagi varem ei ole ma autoga saarele sõitnud ka. Elamusretk, mida madalama veeseisuga (60 cm) oma isikliku autoga korrata tahan. Atv-dega käidavat pidevalt. Hirmutavaid kohti näis olevat üks - paaditee, milles autoraja kõrval neljameetrine sügavus haigutamas...
Ja tagasitee kaatriga. Liinilaev käivat, ent sinna mahub vaid saarerahvas. Kaatri ots maksab 500. Teekond on mööda laide 4 km pikk, jalgsi kõnnitav.
Ja lahesoppide suppsoe vesi on ujumiseks loodud. Üks linnuvaatetorn, kust avanes vaade kaugele-kaugele, Kihelkonna saaremaiselt saleda kirikuni.

Ööbisime siiski "mandril" - nii võiks ju Saaremaad Vilsandi kõrval nimetada.
Üks meeletult tugev äiksevihm
suitsusaun
suitsulest
Mait Trink kitarril, taluperemees viiulil ja musikaalsemad valjemalt, vähem musikaalsemad tasemini (või oli see vastupidi) kuni kella neljani varahommikul.
Lammaste ärkamine ja üksteise kutsumine karjamaal tasus vaikset kuulamist sumedas suveöös
Magamisait Manni - justkui eelmise sajandi algusest

Ja varajane ärkamine ning kojusõit. Sellised nad olid, suvepäevad AD2007. Vahvad nii koha- kui ka tegevusevaliku ning eelkõige seltskonna poolest.

Kiiresti koju - muntserdasin end bussi asemel kolleegi auto peale. Sest Notsul on kehva. Väga kehva isegi. Palavik ja oksendamine, kurguvalu. Ning vanaemal magamata öö. Isegi kaks, sest otsus suvekatele siiski minna sündis keskööl, kaheksa tundi enne ärasõitu.
Aga tänane kolmetunnine söögimaadlus teemal kui-sa-ei-söö-siis-mina... lõppes tema võiduga - ei suutäitki soovitust enam. Kange tibin, emasse ilmselt:)