taaskasutuskeskuse töötaja: "parem oleks kui teiesugused siin ei käiks"

Justnimelt. See saaga on pikk. Ma tahan selle valu endast välja kirjutada.

Maja uuendamise tuhinas vahetasin välja mööbli, niipalju kui seda üldse oli.
Nädala alguses, esmaspäeval või teisipäeval helistasin taaskasutustuskeskusesse, moodsa nimega siis uuskasutuskeskusesse. Tere, mul on ära anda sektsioonkapp, raamaturiiul, vaip ja sohvalaud. Palun, kas ja millal saaks järele tulla.
Naisehääl: palun helistage ühel teisel numbril, otse meie transpordiinimestele. /annab numbri/

Helistan, kuid päeva jooksul on see number kuskil leviaugus. Algnumbrile helistades selgub, et vastav töötaja on ootamatult puhkuse võtnud, tuleb reedel. Minult võetakse aadress ja telefon, lubatakse reede hommikul otsekohe ühendust võtta ja auto tulevat kas sellel või järgmisel laupäeval.
See on enam-vähem. Reedeni on mu kodu jaotatud köögi- ja elutoapooleks, mõlemad omaette sissepääsuga õuest:) Keskel laiutab nimelt uuskasutuskeskusesse minev kraam.

Täna on reede. Kella 12ks ei ole keegi minuga ühendust võtnud. Helistan ise. Mobiilinumber on endiselt leviaugus, kontoripoole tütarlaps ütleb, et töötaja ei ole siiani välja ilmunud. /hallooo, no mis töötajad need on, mõtlen/ Küsin, kui tooksin ise mööbli ära, kas siis maha saaks tõsta. "Saab", kinnitab naisehääl ja ma asun organiseerima.

Kahekesi kolleegiga upitame kella kuueks mööbli jeebi katusele, kõige alla vaip, millel kraami üles lükkame, kinnitame paki koormarihmadega ja ma asun teele. Igaks juhuks helistan, et nad reedel tööpäeva varem ei lõpetaks. Nii mõnigi muigvel pilk jälgib mind Nõmmelt Paide tn-le ja tean, et meenutan funktsionaalseid autosid Kaukaasias.

Tagurdan hoovi. Valge kaubiku juht tagurdab eest. Teretan ja ütlen, milleks tulin. Pikkade juustega pahur naine küsib, kas mul oli kokku lepitud.
Oli küll!, just helistasin.
Aga kus siis diivan on, küsib pikkade juustega naine.
Diivan?
Aaaaaa, äkki te pole siis see keda me terve päeva ootame.
Notsust väiksem tüdruk siblib hoovis ringi, kaubikujuhile lisaks on tekkinud veel üks noorepoolsem meesterahvas. Lühikeste juustega naine istub.
Ma ei tunne alkoholilõhna, kuid mulle näib, et need inimesed ei ole kained.
Kurat, tibi, sul on luulud!!!!, mõtlen ja palun, kas keegi aitaks mul seda kraami maha tõsta.
Me oleme terve päeva siin muudkui tõstnud ja tõstnud, teatab pikkade juustega naine.
Meil ei ole siin mehi, lisab lühikeste juustega naine ja lisab, et naised on meestest kangemad.
Kaubikujuht tuleb mulle appi ja ühiselt tõstame kraami katuselt ja autost. Palun tal polstriga ettevaatlik olla, diivanirattaid tuleb välja pusida.
Mul on erisoov ka, ütlen. Soovin, et need asjad ei läheks müüki, vaid antaks kellelegi sümboolse summa eest. Ma ise nimelt ei tea hetkel kedagi, kes vajaks mööblit.
Külli otsustab seda, ütleb keegi.
Rahvas on kogunenud ringi ja jälgib meie tegevust huviga. Miski minus ütleb veelkord, et nad ei ole kained.
Küsin, kas tõesti ei saaks keegi aidata riiuleid maha tõsta - need ei ole rasked, kuid neid on mitu.
Vastuseks vaenulik vaikus ja keegi ei liiguta end.
Ma tõstan ise jubinad maha, sulgen uksed, pakin kokku koormarihmad, topin need autosse. Tõstan üles istmed, lisan peatoed. Minu toodud asjad vedelevad lageda taeva all, ring seisab vaikides paigal.
Küsin, kas peaks need kuskile tõstma.
Ülbitsema tulid siia vä, teatab lühikeste juustega naine ja asub paar sammu maja poole
Dziisas! Kas te töötate siin?
Jah! Parem oleks kui teiesugused siia oma nägu ei näitaks, nende sõnade saatel kaob ta majja.
Ma ahmin õhku. Ilmselt näen ma välja nagu kala, kes on veest välja tõstetud. Sõidan ühtegi sõna ütlemata minema.

Epiloog.
Ma nutan mõned minutid. Valust. Ma tahtsin teha head, kuid ei küsinud, kas seda on kellelegi vaja. Ma ei oodanud minged tänuavaldusi, kuid eesti keeles on üks ilus sõna - aitäh!

Helistan uuesti nende kontaktnumbrile.
Vastab keegi naisterahvas. Küsin, kas Küllit on.
Ei.
Kes on selle ettevõtmise juht?
Mulle öeldakse ühe meesterahva nimi. Ma küsin kellega ma räägin.
Ta olevat kommunikatsioonijuht. Ohhooo ütlen. Ja räägin juhtunu ära ning palun kommentaari.
Vastuseks on erinevad vabandused sellest kuidas sinna tuuakse tõelist rämpsu, kuidas töö on raske ja inimesi pole.
Ma vabandan - tõin kolm mööblieset ja vaiba, vajasin abi mahatõstmisel ja lisan, et tahan endaga juhtunust ka teistele teada anda.
Kommunikatsioonijuht jätkab täiesti seosetu jutu ajamist.
Ma ütlen, et soovin rääkida tegevjuhiga, jätan oma numbri ja nime palvega tal kontakti võtta.
Pool tundi hiljem helistab mulle Külli.
Ta vabandab oma kaupluse töötajate nimel ja tema jutt on viisakas. Ta ütleb, et mõistab mind ja minu tundeid. Et nende töötajatega on varemgi probleeme esinenud, kuid see kõik ei ole vabandatav. Me räägime sellestki, et minu mööbel läheb ühele perele, kes tules kodu kaotanud.

Aga ma ei suuda olla. Õhtu jooksul helistanud sõpradelt kuulen, et neilgi on taaskasutus- (uuskasutus-)keskusega vaid halbu kogemusi. Miks sa küll sinna läksid, imestavad nad.

Ma nutan oma paraneva lapsega võidu. Ja ma tunnen, et lihtsam olnuks see kõik visata oma suurde miinigrilli. Saanuks vähemalt vägeva lõkke...