mööbelduseufooria

Niisiis. Käin juba paar aastat neljakümnendaid, aga täna on see pidulik päev / öö, mil kruvin kokku oma elu esimest mööblit.
Eilne päev Eesti parimas sisustuskaubamajas Ikeas oli pikk ja väsitav. Kuna mindud sai esimese laevaga ja tuldud peaaegu viimasega, siis selgus alles ostukäru välja lükates, et väljas oli olnud imekaunis rannailm.

Lõpuks ometi võin rahuliku südamega kaheksakümnendatest pärineva sektsiooni, mis ostetud koos majaga, igavikku lükata. Koos kõikide muude ajutiselt igaveste ja väljanägemiselt jubedate mööblitükkidega. Lõpuks ometi saab alumine külalistetuba sellise näo, nagu ta kuskil mõtetes olnud. Kuigi üks riiul saabub alles paari nädala möödudes ja seniks elavad cd-d. dvd-d ja vhs-id põrandal või pappkastides. Ja ülemise külalistetoa raamaturiiulidki saabuvad alles mõne nädala pärast.

Vahet ei ole, et tegemist ei ole tippkvaliteetse mööbliga. Kõik on ikkagi uus ja päris oma ja üsna minu maitse. Just niipalju kui eelarve kannatas. Ja seda, et üks naisterahvas suudab lisaks nimekirjas olevale kaasa haarata ka riidekapi ja vaiba ja hunniku nõusid ja kardinapuu ja Notsu tuppa päiksekujulise valgusti ja mõned imeilusad jõuluvalgustid ja siis veel üht-teist kogusummas üle 600 tugriku, oligi arvata. Aga põdeda ei viitsi, kuigi järgmisel kuul toitume Notsuga sellest, mida ema (vanaema) pankrotis järeltulijatele vaaritab.


Yeah, elagu elu:)