mälestusi emast

Eile öösel vaatasin ma ETV-st dokki emast ja tütrest. Poole pealt nagu alati. Ema oli aastaid kummardanud ususekti X, vahet polegi millist, haarates sinna ka tütre. Ema müüs oma maise vara, kolides kommuuni ning saates 13-aastase lapse lastekommuuni.
Ema, miks sa nii tegid, küsis tütar, noor naine, kes jäi peale seitset aastat ebajumalate elu eemaltjälgimist seitsmeks kuuks ilma nii kodust, emast, kooliskäimisest, võimalusest valida oma rõivaste värvi... Noor naine, keda kuritarvitati seksuaalselt, näis, et ema teadmisel. Ja ema nagu üks teinegi täiskasvanu selles dokis, kumbki aastatelt mitte veel vana, väitsid süüdimatult, et ei mäleta, et ei teadnud ning nad arvasid, et need ongi parimad lahendused, mida lapsed ise tahtsid...

Tahtmatult tõmbasin paralleeli iseendaga. Minagi arvan, et mingid valikud on mu lapsele head. Ma suunan teda huvialade juurde, usun, et see on talle hea. Kas Nots kuuleka tirtsuna püüab samuti olla minu meele järele? Millised on tema mälestused kodust ja emast... Millised on minu enda mälestused emast...

Lihtsalt. Ma lahistasin nutta püüdes aimata selle katkise hingega noore naise mõtteid. Tema vastakaid emotsioone seoses emaga, inimesega , kes peaks olema maailmas kõige-kõige... Läbi selle põimusid mu enese mälestused emast ja emaksolemisest. Ja pisarad voolasid. See film ei mõjunud süüdistusena, kuid kaks täiskasvanud naist kiskusid kaamera ees oma hinge räigelt paljaks ja rääkisid lahti aastatepikkuseid vaikimisi.

Täna ma värvisin seina ja jätkasin mööbeldamist. Kaks inimest küsisid, miks ma seda ISE teen. Aga just sellepärast, et peale segaseid aastaid luua endale tagasi kodutunne. Ja on veel üks põhjus. Ma ei oska kätega eriti midagi teha - ei käsitööd ega kunsti. Aga remontimine on õpitud tegevus, millega ma tublil kesktasemel hakkama saan. Ja nii naudibki minuke-kontorirott peale pikki laua taga istumisi füüsilist tööd ja valmivaid asju mu enese ees.

Homme on Notsu lõikus - tegelikult kolm korraga. Ma ei ole väga ammu midagi nii väga kartnud. Seekord pean mina olema tugev. Sest mina olen suurem. Sest mina olen ema. Keegi ei küsi, kas ma tahan ja saan hakkama. Ja esimest korda vaatan ma sellele kõigele päris ihuüksi silma. Ja Notsu nuttis õhtul end magama, sest ta ei taha sinna minna. Oleks see homme juba möödas...