Mandlid, adenoidid, kõrvad - haiglapäev. tervena.

Notsu on nüüd mandlite ja kõrvavedeliku võrra kergem. Adenoide ei tuvastatud, kuid kõrvades oli ka aktiivne kõrvapõletik... Ent hoolimata virilast olemisest lubati meid juba täna koju. KOJU! Sest me kumbki ei talu haiglaöid.

Kuigi. Lastepalat Mustamäe haigla ehk siis PERH-i 11. korruse kurgu-nina osakonnas oli tõepoolest lahe. Esmalt miljonivaade merele. Järgmisena riiul, kus ülal täpselt kakskümmend viis juturaamatut igale maitsele - alates "Mirabilia" sarjast, sekka Lindgreni ja Eesti kirjanikke. Allpool hunnik mänguasju. Seinal telekas ning dvd-mängija koos plaatidega. Igatahes ei kannatanud Lastehaigla varustatus mingit kriitikat.

Teine asi on suhtumine. Mäletan Lastehaigla röökivaid tohtreid ja õde, kes hüsteerias nutvat Notsut kanüüli panemiseks kinni hoidsid. Ma ei liialda, öeldes, et lapsel on sellest trauma hirmu näol kõikide valge kitli kandjate vastu.
Mustakal oli kõik hoopis teisiti - registraator, riietehoiutädid, palatiõed, postop jm õed -suhtusid väikesesse patsienti lugupidamisega - igaks toiminguks pöörduti tema enda, mitte minu kui "vastutava saatja"poole. Notsu säras uhkelt:) Ja sanitargi ei riielnud ega porisenud, kui pidi vahetama välja kogu voodipesu.

Arstid on arstid - neil on alati kiire, nad on täpsed ja asjalikud. Et Notsu vanaemal on raskekujuline ravimiallergia, palusin anestesioloogiks dr Kagalo. See tohter võiks vabalt ka laste mängutoa klounina leiba teenida - niivõrd humoorikat suhtlemist pisikese patsiendiga ei ole ma ammu kohanud. Kirurginuga asus dr Milleri käes.
Enim kartsin ma opitoast "väljalükkamist". Aga ei - siingi leidis Notsu anestesioloogiaõega ühise keele ja jäi magama hoopis "õhupalli täispuhumist" jälgides. Ja ma läksin ise, mõistes oma üleliigsust.

Igatahes läks kõik hästi ja me oleme kodus - Lõikasime välja jäätisepaberi-Lotted ja nii õnnestus ka üks jäätis kurguvalu vahele ära süüa. Ja nüüd magab patsient tervendavat und.

Minu saavutused on hilisõhtune 30 km uisku ja kaks värvitud seina. Krooniline unetus ja miljonid mõtted mööda pead kihutamas. Päev tervena haigete keskel on lõpuks möödas:)

Halvemate uudistena sai tädi Hermine uue insuldi. Et Kärdla haiglas nappivat kohti, peab ta voodi vabanemiseni kodus olema. Ohmaeisaamidagiteha - miks nad teda ometi päästekoperdisega mandrile ei too... Põletan küünalt, lootuses selle väikese valgusega saata talle head.