avameelselt rahast ja rikkusest

Istun oma punasel sohval ja mul on jalas Notsu Benettoni plätud. Kodumaja ees seisavad mu kaks autot, millest üks on ilmselgelt ebapraktilistes mõõtmetes. Viieaastane Notsu käib kahes trennis - tennises ning suusatamas ja ühel päeval nädalas on ta enne eelkooli lasteaia asemel hoidjatädi juures. Mulle meeldivad eksklusiivsed rõivad. Reisime üksi või kaksi kolm-neli korda aastas ning kaelas kannan sõrmejämedust kullast bismarki.

Lugesin Ekspressi, kus investeerimispankur Kalle Norberg, kes on TIKi sihtasutuse nõukogu esimees hindab autosid: "Kui vaadata, mis autod hommikuti enne koolipäeva algust TIKi ees lapsi välja poetavad, siis... võib-olla, jah, mõni ema on oma Toyota Corollaga, ent enamasti on need ikka laiemad ja võimsama mootoriga autod. Kui inimene sõidab 700 seeria BMWga, siis oleks see 5000 krooni talle poolteise paagi bensiini raha."

Ta jätkab sobramist perede rahakotis: "Raha ei ole enamikule selle kooli lastele probleem. Kui Ameerikas tuli müügile uus mängukonsool, mida Euroopas veel ei müüdudki, siis oli see kohe vähemalt viiel poisil olemas ja paari nädala pärast tervel klassil. See maksab 900 dollarit. Kusjuures iga mäng sinna juurde veel 100 dollarit. Kui lapsel on sünnipäev, siis on see korraldatud ikka Event-Marketingi kaudu, kus peo eelarve pole alla 15 000 krooni, renditakse kartautosid ja paintball’i-varustust. Või siis lastakse kaljudele paigutada seiklusrada, et lapsed saaksid turnida ja trosside abil ringi sõita. Ka kallis suusavarustus on lastel kenasti olemas."

Istun vaikides oma punases sohvas.
Herr, Norberg, seiklusraja paigaldamine ei maksa 15 000 - köite vedamine on superlihtne! Kui raha muidugi kuskile panna pole, nagu Teil investeerimispankurina, siis muidugi.

Mu pehme mööbel on soetatud 100% ekspordiks tootva ettevõtte laojääkide müügilt. Benettoni kunstlilledega plätud maksid lemmiksecondhändis kümneka ja on Notsule hetkel kaks numbrit suured.
Suusavarustuse (murdmaasuusavarustuse küll) järel käisin Raplas - suured ja väikesed Järvised maksid kokku samapalju kui Tallinnas ühed väikesed Ficherid. Notsu Björndahlie tuliuue kombeka sain oma teisest lemmikkaltsust. Reisid planeerin odavale perioodile, oodates lastminutet ning citybreak Hispaaniasse maksnuks kuupäevade sobivusel kahele vaid 1 SEK koos lennujaamamaksudega. Kuldketi kinkis ema ning autoliisingut tingisin, kuniks sain ta võrdseks suvalise väiksema keskklassi autoga.
Notsu isa toetus meile on null krooni, makse ei pea sealt vist maha arvestama:) Ja süüa ostame juba tükimat aega Maximast.

Aga herr Norbergi jaoks oleme mina valges karusnahkses jakis ning Notsu mustalillelises kasukas kindlasti rikkurid!!!
Kuidas? Sest me planeerime ja majandame ja veelkord majandame ja planeerime ja investeerime ja hoiame kokku ja loobume ja valime. Ilusaid asju. Sest turumajanduses toimib konkurents.

Herr Norberg ei usuks eales, et hoolimata sentimeeter üle sõrme ulatuvatest tulipunastest küüntest, käsitsen ma osavalt trelli ja rellakat ja saagi ja pintslit ja värvirulli, tean, mis on pooletollised naelad ja oskan kokku kruvida/teipida torusid ning parandada kraane. Remondimeeste palkamiseks ei ole mu eelarves lihtsalt finantse. Ja kui aus olla, siis mulle meeldib füüsiline töö - näha, kuidas minu käte abil midagi valmib!

Ma tõesti vihkan kogu oma tillukesest südamest herr Norbergi-suguseid, kes väidavad, et vanemad ei maksa ülbusest, et kogu maailm ongi ülbe ja paha ja nemad on eetilised lillekesed suures sitameres.

Võib-olla olen ma peast blond, kuid ma arvan, et suur osa neist "uusrikastest" on just minusugused, kes elavad väliselt uhkelt vaid oskusliku noateral majandamise tulemusena. Nendegi rikkuse-õhupalli võiks lõhkuda üheainsa nõelatorkega - olgu see kinnisvara väärtuse vähenemine, börsikrahh, majanduse üldine langemine või hoopis mootori kokkujooks autol. Kindlasti on erandeid, sest inimesi on igasuguseid.

Aga nädalalehe veergudel üldistamine kõlab minu jaoks inetult. Mind puudutas see teema vägaväga isiklikult, sest kõrvaltvaatajate jaoks olen ma häbematult edukas üksikema.