hiirejaht!

Kasside varjupaigast pärineva Liispetiga ei ole kerge. Kass põeb raskekujulist stressi, mis muudab ta üliaraks. Kerratõmbunult jälgib ta oma "turvapesast" hirmunud pilgul kodus toimuvat ja ihuhädade leevendamiseks kasutab ta kogu elamist.

Et meie kodu kaks korrust ei muutuks kassivetsuks, oleme sunnitud Liisut päeviti "kasvatusasutuses" ehk vannitoas kinni hoidma. Niigi paanikas kass on peitumise nimel isegi hommikusöögist loobunud. Pole kerge sundida hommikuselt virilat Notsut riidesse panema olles hilinemise äärel ning samaaegselt tirida kirjutuslaua alt välja poolpaanikas kassi. Valdeku loomakliiniku tohtri kirjutatud looduslik rahustivedelik mõnikord toimib, mõnikord mitte.
Oli hetki, kus ma mõtlesin selle kassi tagasiviimisele - väiksemagi heli peale neliveoliselt põgenev kass tekitab stressi kogu meie pisikeses kogukonnas.

Telekast tuli dokk ja krõbistasin peos kommipabereid (hüvasti, kaalujälgimine, tänaseks vähemalt) Tundsin endal kellegi uurivat pilku. Liispet, karvakera, oli üleni turris ja jälgis trepiastmete vahelt pinevalt mu kätt kuniks uudishimu võitu sai. Korraliku hüppe ja kõigi nelja käpa küüntega maandus ta pehmelt mu käes!

On aeg tuua välja kassimänguasjad, mis järjekordses hullusehoos ostetud said (ainult mina suudan unistada, et kümneaastane BB "hiire" järel jookseks) Üksteise järel tirisin välja kõik neli lelu ja nüüd kuulan juba tükimat aega nurru, mis vaheldub mänguasja järele jooksva kassi küüntekrabinaga. Liispeti silmad säravad ja karv on puhevil. Kaslane on jahil!