netikommentaaridest, Kukupaist ja kassisaagast

Kukupai kassisaaga leidis õnneliku lõpu.

Minul naabrina oli nukker rindeteateid lugeda. Kassi pärisomanik, Notsu vietnamlannast kasvataja, on meie perele samuti armas inimene.

Samal ajal jooksis ühest teisest blogist läbi samuti looma- (linnu-) lugu, teadmatu lõpuga.

Hea on teada, et on inimesi, kes hoolivad. Hea oli lugeda, et tänane SLÕL teema tõstatas. Ja Karoliina lood mulle üldse meeldivad.

Oktoobrikuine Saar-Poll trükimeediauuring teab rääkida, et SLÕhtuleht on Eestis suurima lugejaskonnaga trükiväljanne - igapäevaselt 295 tuhat lugejat ehk keskmiselt iga kolmas eestlane. Õhtulehe lugeja on inimene meie kõrvalt - tänavalt, bussist, supermarketi kassasabast.

Aga...

Et see lugu puudutas mind isiklikult, lugesin ka kommentaare. Üllatuslikult olid kommentaarid paari erandiga täis vihkamist ja õelust. Ja kellelegi "peldikuseinale kratsijatest" ei tulnud mõttesse, et kodanik, kelle õuele loom juhuslikult sattus, on situatsioonis täiesti abitu. Välja arvatud muidugi juhul, kui tal olnuks 1000 krooni taskust välja laduda.
Kas 1000 krooni on suur raha? Minu, kui kaelani pangalaenudes rabeleva üksikema jaoks jah. Kukupai jaoks oli ka. Ja meid kumbagi ei saaks selle eest hukka mõista, et valinuksime perede söögid.
Ometi. Meie mõlema maksud laekuvad Tallinna linnale- tahan öelda, et me kumbki pole priileivasöödikud. Kuidagi peaks ju sellised juhtumid olema reguleeritud...

Kisun ajaloost välja loo kolmandast aastast selles kodus. Valmistusin Notsu esimeseks sünnipäevapeoks, kuupäevaks 15.04.2003. Hakkisin salatit ja minu silme all arenes Lugu.
Naine kolme lapsega, vanust vast aastasest kümneseni laekus metsa alla istuma ja napsu võtma kuniks väsimus võimust sai. Ja nii vajus ta magama. Varakevad. Vanim lastest püüdis ema korduvalt ja tulutult äratada. Pisim tihkus nutta. Läksin välja. Pisimal oli peos killuke leiba. Keskmine vaatas mind väga hirmunult. Pakkusin lastele võimalust tulla meile vastvalminud salatile. Nad ütlesid aralt, et ema ei luba ja tõin võileivad õue. Püüdsime üheskoos "emmet" äratada. Lõppeks katkes mu kannatus ja ontliku kodanikuna helistasin abi saamiseks politsei numbrile. Patrull tuli, kohalik, nagu selgus ja hakkas naerma. Politseinik ütles, et teab seda peret, umbes neljakümene viinaveaga viie või kuue lapse ema. Ja nüüd sõna-sõnalt: "Magab kaineks. Lapsed saavad temaga hakkama ja kindlasti on kuskil tal ka mees. Kuhu me teie arvates needlapsed paneks?" Politseiauto uks suleti seestpoolt ja minema ta vuraski. "Emme" ärkas, mörises kurjalt, võttis kaks suuremat näpu otsa ja tuikus titekärule toetudes minema.
Nägin seda peret kuujagu tagasi ehk 4,5 aastat hiljem uuesti, lapsed olid suuremaks kasvanud...

Nad meenusid mulle täna kui kommentaare lugedes püüdsin astuda Kukupai kingadesse - taluda oma koduukse ees nädalajagu hädas looma nuttu, püüda tuvastada omanikku, otsida abi, seda mitte saada. Pöörduda nii tuletõrje kui pikima redeli omaniku poole, helistada hättasattunud linnakodanikele mõeldud Tallinna abitelefonile ja kogeda vaid eitavaid vastuseid... Meie msn-vestlustes Kukupaiga oli kase-kiisu tihe teema. Ehk küsis ka pisike plikatirts, kellele Kukupai vanaemaks on, miks kiisu puu otsas nutab... Notsu oleks kindlasti uurinud... Mida lapsele vastata?

Üksikisiku ja tema kodu traagika... Ei ole!
Hoolimatus meie ümber. Loetud netikommentaarid näitavad ümbritseva ühiskonna taset. Võltsmaailm:S Minul on piinlik. Ausõna.