Motoorne rahutus vaevab, selline sisemine värin. See annab tunnistust vaid ühest - olen jälle end igati üle pingutanud. Ja nii igast nurgast kui ka töökotist vaatavad vastu täiesti tegemata või poolikud asjad.
Väike loetelu:
*kiri ühele riigiasutusele*kiri meie ettevõtte juhile*rühmatöö*ülikooli kodutöö(d)*liistude panek*pööningul villa rullimine*kamina paigaldus*mustade nõude hunnik*triikimata pesu hunnik*araabia keele lahtised lehed...
seda loetelu võiks jätkata.
Kõikse kurvem, et enamiku tegemata asjadest oleks pidanud valmis saama eile, et mitte öelda nädala või kahe eest.
Mida aga teen mina - magan lauba hommikul süüdimatult poole üheteistkümneni, koperdan hilbupoodi, veedan seal tunni, seejärel kepikõndima 2,5h, pitsat tegema, kooki küpsetama, tort Notsule. Ja miski seitsmes meel arvab, et õhtul võiks linna õllele minna. Homme jälle...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Sellega on nii, et sa ei ole üksi! Ma kahtlustan, et 3/4 inimestest on pooleliolevate asjadega kimpus - ainult, et osa oskab seda hästi varjata :)
VastaKustutawow! - juba see, et araabia keelt õpid, on imetlustväärt :)