elekter, mis elab südames

Autotäis kingitusi headele klientidele, suurepärane tuju, linna erinevate punktide läbimiseks väljatöötatud tegevusplaan...

Ja keset Olümpia hotelli esist tabas südamepekslemise hoog... Seesama, mis kordi ennegi - pulss loendamatu ning nõrkus kogu kehas. Ei mingeid külmavärinaid ega hirmuhigi. Suutsin auto peatada ja häirekeskuse numbri valida. Mäletan katkendlikult küsimusi, mis sisaldasid kõike ebavajalikku- mis värvi on mu Patrol, kas ma juhin seda ise... Tädi püüdis selgitada, et mul on paanikahoog. Ei ole. Paanikahoog on midagi muud...

Viga südameelektris. Vabariigi parimad spetsialistid on vaadanud, päid vangutanud, torkinud üht- ja teistpidi, saanud probleemi isegi pildile, aga nime sellele anda ei osata. Ühtegi jäädavat viga ei leita. Vaid üks neist hallipäistest onudest (või oli see hoopis mõni väärikatest tädidest) poetas mokaotsast, et kaaliumi-naatriumi tasakaal veres kipub normimiinimumi poole... Panangin, toidulisand.
Ühes asjas on nad kõik samal seisukohal - ma elan hullumeelset elu. Oponeerin - ei ela, võtan iga päeva kui viimast hoopis! Aga loodan, et juhtme katkiminek ei ole hirmutav ega valus.

Üles turgutati täna, tunne on nagu flegmaatikust karul - maailm on nii aeglane ja ainult magada jaksan. Jõudu lihtsalt ei ole - patroli rooli keerata ei jaksa... Et arvuti ja kott jäid tööle, loivasin tagasi - aastalõpu kiirusest said tagumikutunnid...