maatüdruku linnatulek

Oma esimesel linna-ööl magas ta esikus oranzitähelise beebiteki peal. See oli ainus päris-kodu meenutav ese. Vaikselt ja kerra tõmbunult nohises ta tekil ning jälgis oma targal pilgul sagimist.

Tasapisi liikus ta uneajaks avatud elutuppa - et toimetavaid hiliseid ööloomi altkulmu piiluda. Elutuppa liikus ka oranz alustekk, esikutekiks sai hoopis linavalge pitsilist mustrit meenutav paks vaip, mis kohati küll porikirjuks kipub muutuma. Esmalt liikus triibulisele ja paksule elutoavaibale suur ja raske pea. Padi on mugav ja samas mõnus. Sinna saab ka oma tedretäpilist nina sügada. Peale viimast tegevust nad muidugi tigetsevad veidi, aga mõnu on suurem kui see pisige tõrelemine.

"Aga miks nad ise sellel punasel kõrgemal asjandusel istuvad ja ise lahedalt juttu puhuvad? Oma musta ninanööpi vastu neid surudes on loota mõnusat sügamist. Ja tegelikult on vaibal päris mõnus tervenesti lesida."
Mõtles ta nüüd nii või veidi teisiti...
"Ja tegelikult on sellel punasel pehmel asjandusel ka ise mõnus lösutada. Ega see neile väga ei meeldi - miks nad muidu tulevad ja minuga tõrelevad ja küsivad, kus mu koht on...

Aga nad kobistavad mõnusalt kaua ukseluku kallal. Ma jõuan kenasti end püsti ajada ning esikusse tervitama tõtata. Hmmmmmm. Kuidas nad teavad... ???? Ah, mu suurest kehast diivani sulepatja jääv soe lohk ja karvahunnik..."