koera rõõm omaniku silmist peegeldumas

Bernatüdruk Betti on meie koer olnud poolteist õnnelikku kuud. Pea igas mu taskus leiduvad koeramaiustused tagavad lihtsamatele käsklustele kuulekuse. Tõepoolest on bernat lihtsam panna lamama kavaluse kui turjalesurumisega:) Söögiga pirtsutamine on möödanik - kaks korda päevas antav ca 1,5-2 liitrit toitu kaob hetkega. Vaid talvekarv, see paks ja tihe aluskarv koorus selle talve "kuudis", meie põrandaküttega majas, maha. Peale esimest kahtkümmet vasikahaagi-jooksumeetrit kõnnib Betti minu jala kõrval. Just minu kõrval kõige ääres, Väikese Notsu suureks kurvastuseks. Tõepoolest - bernaga jalutades valib tempo tema. Juba mitu nädalat ei ürita ta juhuslikult kätt tõstvaid kodanikke esihammastega näpistada.

Hea teada, et ma olen autoriteet, sest teisiti nii võimsa koeraga ei saaks. Ma võin võtta hammaste vahelt nii kondi kui ka palli, kuid on üks ja ainus situatsioon, kus Betti ei kuuletu... kohtumisel teise koeraga tormab ta oma 60+ kiloga peale, saba laias kaares rõõmust lehvimas.

Tänaõhtusel "surnuaiaringil" kohtasime spanjel Piiat. Õnnestus Bettit rihmast hoida - on kordi, kus ta rebib end jõuga lahti ning tekitab pisemates koertes hetkelist õigustatud surmahirmu. Piia omaniku ettepanekul lasime nad hoolimata kaaluvahest mängima. Nii nad kahekesi jooksid - ees pisike, kerge ja mänguhimuline spanjel, pika vahega järel suur, kohmakas ja aeglane, kuid ninaotsast sabakarvadeni õnnelik bernhardiin.

Üle tipi silla lontsisime - väsinud Betz vaarus koduni, haukas kausitäie juurvilja hakklihaga ja lompsas peale kolm liitrit vett. Tänase õhtusügamise koos kohustuslike musidega tedretäpilisele ninale viis läbi Väike Notsu. Avastasin nad Betti beebitekil magavatena - kaks pisikest kätt tihedalt ümber hiigelsuure karvase bernakaela põimunud.

Algas bernatüdruku sotsialiseerumine teiste koertega - jalutamised-mängimised sõbralike neljajalgsetega nii juhuslike kui planeeritud kohtumistena on meie poolt vägagi oodatud.