Kolm tüdrukut mängisid õhtuhämaruses mu kodutänava ääres puu taha peitudes mängu "jõuan/ei jõua auto eest üle tee joosta" Aga tee oli nii libe, et püsti seismisegagi oli tõsine tegemine, kolmetonnise auto pidurdusteekonna pikkust... oeh... parem ei arvutagi.
Sees kihvatas - jäin keset teed seisma ja kahmasin lähimal neist, kenal blondide juuste ja kärtssiniseks toonitud silmadega piigal, kratist kinni ja küsisin eriti valitud sõnadega, kui vana ta, raisk, on.
"Kolmteist", ütles ta piiksuval häälel.
Kiire peastarvutus ütles, et ta käis Notsu sündides esimeses või teises klassis...
Ma olin täiesti endast väljas - hoidsin teda jopevarrukast, endal käed värisemas. Ütlesin talle, et palju ei puudunud, et ta oleks nii vanaks jäänudki. Igavesti. Ja mina pidanuks selle teadmisega edasi elama.
Ma ei tea mida nad plehku pannes mõtlesid...
Mina mõtlesin, et tema emana andnuks ma talle naturaalselt rihma. Või olnuks see juba hiljaks jäänud? Ära löö last?
Palun vabandust nende kahe auto ees, kes meie kitsukesel ühesuunalisel tänaval keset teed "pargitud" minukesest mööda ei pääsenud ja paar minutit kestnud vestlust pealt vaatasid. Oli üks neist kordadest, kus sekkumata ei saanud...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Väga tubli,mul on endal ka tihtipeale tahtmine võõraid lapsi korrale kutsuda ja teha nende enda vanemate poolt tegemata tööd..
VastaKustutaJube kuidas üldse ei mõelda.loodetavasti mu oma lapsest sellist mõtlematut ei kasva..
Hästi tegid. Ma ei saa neist täiskasvanutest aru, kes sellises olukorras ei sekku ja mitte midagi nägemata sammu kiirendavad...
VastaKustutasellistel puhkudel mõtlen mina, et see "äralöölast" kampaania on mõnevõrra ülepingutatud. Ennem saagu üks laks ja jäägu ellu...
VastaKustutaVõõrast last muidugi laksama ei hakkaks. Võõra inimese sõna mõjub tugevamalt kui oma ema sõna, ehk neiud said aru mis teevad.