küünlad põlevad lõpuni

Üks habras niit lahutab olemist minemisest.

Glehni pargis oli sel päikselisel pühapäeval jäine. Naelkummideta treeningratas vedas sõitjat, rattariietes, -kingades ning -kiivris, meesterahvast alt.
Mitmete juhuslike möödakäijate abil õnnestus ta metsast haiglasse toimetada. Raamil olles tõstis mees käe ning naeratas: "Aitäh, me kohtume veel". Tema valust kõverdunud naeratuses säras hea lootus.

Paar tundi hiljem saabus sõnum andis teada peatsest operatsioonist ning diagnoosist. "Head paranemist," soovisin vastu.

Meie tutvus jäi üürikeseks. Tal jäi elada 10 päeva. Operatsioonijärgne tromb katkestas 52-aastase mehe niidi, ning muutis oleviku minevikuks.

Mul on ees raske kohtumine. Põhimõtteline, nagu rõhutas poeg. Mulle, võhivõõrale, ei mahu hinge, et ta ju ometi oli - minu autos, minu kõrvalistmel, mähituna minu fliisi ja jopesse. Haiglas, raamil, andmas oma andmeid. Tema pere tõttas ta juurde ning ühtäkki... kui kõik pidanuks minema paremuse poole... katkes kõik.

Mulle jäi hinge vaevama üks "kui". Kui ma viinuks ta ühte teise haiglasse, sinna kus konkreetses osakonnas mu üks mu parimatest parimaid sõpru just postop õeks on, kas saanuks siis saatust muuta... Too esimene haigla asus lähemal... kui...