Võtsin Betti kere kaenlasse kallistamaks teda kõvasti-kõvasti. Esimene nädalavahetus ilma temata on minule raskem taluda.
Surusin oma pea vastu ta üsna tihedaks muutunud pikka karva. Ninna tungis üks kummaline lõhn. Kadusin mõttes aega pealt kakskümmend viis aastat tagasi: maakoerad, süsimustad, vist kaukaaslasesegused krantsid lõhnasid samamoodi. Õuekoera külm ja karm ja tohutult armas lõhn, boonusena must veidi niiske hiigelsuur nina nuuskimas. Olen jah koerainimene. Pealaest jalatallani.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar