meditsiinisüsteemi hammaste vahel

Kardiloog suunas mu neuroloogile - südame poolest olevat ma polkovniku lesk. Aga see torussenägemise jutt häiris arsti. Vaadaku neuroloog üle - igasugu harvaesinevaid kurje haigusi on. Lisaks ka kasvajad ning midagi seoses ajuripatsiga. Et haigekassa kaudu on neuroloogi järjekord neli kuud, siis suunab ta mind ühte teise kohta. Esimene visiit maksab veidi. Seal olevat vaid üks arst, väga hea arst muide.

Kõne. Arst on liinil. Räägime minu murest. Arst kuulab ja küsib detaile. Räägin.
-Millal siis tulla saaks?
-Esimene visiit on meil tasuline.
-Ahah. /tean-tean/ Kui palju see maksab?
-Viissada krooni
-Ku-kuidas palun? Mul ei ole sellist raha.
Tõepoolest. Minu eelarvesse ei ole niisugust väljaminekut kirjutatud. Arst ei ole enam sõbralik.
-Siis peate otsima mõne teise koha. Tuut-tuut-tuut.

Solvusin toredana tundunud kardioloogi peale. Saata inimene ette hoiatamata kohta, kus "natuke" ehk viissada krooni visiiditasuks, on julm.

Jätkasin riikliku meditsiiniga. Kõne ITK-sse.
- Tere, ma palun aega neuroloogile!
Registraator uurib, miks saadeti.
-Mul on saatekirjas vaid "konsultatsioonile".
Räägin visiidist kardioloogile, "torussenägemisest" ja sellest, et kardioloog palub neuroloogil uurida, ega mul ei ole mõnda kurja ajuhaigust ega koguni kasvajat.

Registraator pakkus mitut erinevat aega - üks neist, lõunane mulle sobibki. Kõigest kaks nädalat oodata!!!
Toru ärapanemise hetkel mõistsin valearvestust - olen Eestist eemal. Kõne tagasi. Operaator on vahetunud. Mis aeg? Veebruarikuus neuroloog? Nalja teete? Peavaluga kahekümneviies märts, muidu esimene aprill. Ei siia majja te küll ei saa!
Pikk seletamine. Palun vaadata oma kehtivat registreeringut - kümmekond aega minutis ei saa ju kaduda!!! Ei midagi. Ja siis turgatab.
-Kas cito! saatekirja järjekord on tõesti kaks kuud?
Registraator sulab hetkega:
-te ei rääkinud ju cito!st sõnagi. Sellest alustagem. Niinii. Mis meil siis siis on. Kaheksateistkümbes veebruar. Sobib? Väga hea.

Mõtlesin vajalikku saatekirja kardiloogilt lunima minna, kuid meditsiinisüsteemiga kursis olev inimene soovitas ise võlusõna peale kirjutada. Nahhaalsus? Ilmselt küll. Aga valikuid ei ole. Me kõik oleme ebanormaalse ja inimesega mitte arvestava haigekassasüsteemi ohvrid. Mul on jaanuarikuu jooksul hirmutavalt palju kontakte kahe suurhaiglaga ja mitte ühtegi positiivset kogemust.

Lõpetuseks minu õhtupalve haigekassale.
Palun lubage mul loobuda kohustuslikust ravikindlustusest ja "tasuta" meditsiinist. Jätke mulle need protsendid palgast ja minu haigestumisel esitage mulle täisarve. Ma valin ise endale raviasutuse ja arsti, maksan nende teenuste eest, mida mina ja mu lähedased vajavad, sest maksan ma niikuinii. Hambaravi. Eriarstid. See "kindlustus" on pigem "kindlusetus".