Üks äraütlemata mõnus tunne on hommikuselt karges Tartu õhus ülikooli peahoone poole jalutada. Tartu, vähemalt see minu läbitav osa, magab nädalavahetustel kaua. Autoliiklus on harv ning jalakäijaid vähe. Tänasel hommikul paistis boonusena päike ja lumelauakott ei tundunud säravas hommikus üldse raske.
Eelmisel Tartu-käigul oli laud samuti kaasas. Ja Kuutsekalt minnes oli enam, kui kindel, et sellel hooajal enam tagasi ei saa. Ilmataat, see hoomamatu vana, arvas teisiti.
Kuulutan mõttetuks kõik tõstukiliigid peale tooltõstuki!
Kuutseka ankrule pääsemine, tagumine jalg sidemest lahti, on pingutav ja ebameeldiv. Aga allasõidust on saanud tõepoolest puhas rõõm liikumisest, mille jooksul ei mõtle ma enam jalaasendite üle. Absoluutselt:)
Offroadi katsetamine kõige järsemal nõlval oli päris uus kogemus. Et pehmel lumel sõitmise tehnika erineb oluliselt radadel sõitmisest, algas kõik uuesti. Valele jalale raskuse kandmine ajas lauanina lumekooriku alla ja järgnes tasakaalu kaotamine koos kukkumisega. Nii iga meetri järel. Kukkumiste vahepeal ukerdasin üsna abitult paksus lumes toetuspinda ehk tõusmisvõimalust leidmata.
Aga sellestki lauasõidust jääb üles igatsus - tahanveel, tahanveel. Eriti seetõttu, et minu sõiduvahend on nüüd päris uue määrdekihi all, et kahe nädala pärast Norras... Mõned inimesed siin maailmas on ikka erikuradi head!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar