Kõik on nihkes - meie värvisime mune hoopis eile ja käisime keset suurt kevadet suusatamas.
Normaalsed, nihketa inimesed pidasid tavalist esmaspäevaõhtut.
Nõmme alumised suusarajad on sel talvel vist esmakordselt täispikkuses ja kunstlumeta avatud. Piilusime Epuga põõsastes Väikese Notsu laskumisi.
Nots oli suusasillal ebalev nagu Notsud ikka - kord kärss kärnas ja seejärel maa külmunud. Nägin tema laskumistest kahte - esimene lõppes kukkumise ja hetkelise kiunatusega, millele järgnes hoogne edasiminek. Teine laskumine oli perfektne ka sõidustiililt - suusakepid tihedalt kaenlasse surutud libises ta kukkumiseta.
Notsu uhkustas, et tegi viis ringi Võsakat. Natuke palju nagu oleks, aga olgu siis nii.
Meie, need suuremad, treenisime poolteist tundi oletatavat tõusu Leninile.
Ja lõpetuseks vedas Betz, meie jämedaks rulliks paisunud kelgukoer, Väikese Notsu hüppemäele. Suur ja aeglane loom nuuskis pea iga posti juures tuttavaid lõhnu ning väike reisija oli kelgul kärsitu: "Bernhardiin, liiguta end ometi!"
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
aga mune värvitaksegi ju pühapäeval!!??
VastaKustuta