Mul ei olegi siia midagi kirjutada.
Mõnusalt kirju nädalavahetus tipnes seekord kehvade uudistega.
Lootus sureb viimasena. Ja lootust ei tohi mitte kunagi lõplikult kaotada. Suur koer on nagu suur inimene. Koer on enamat lihtsalt loomast, ta on kaaslane ja sõber. Oluliselt parem kahtlasest mehest, nagu ma ikka öelda tavatsen.
Ja hea kauge sõber, kes Sa mind Betzi algusaegadel kõvasti toetasid. Ma hoian mõlemat pöialt peos. Sest teisiti ei saa. Äkki siiski juhtub ime...
pühapäev, 6. aprill 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar