raftingupaadiga Koiva jõel

Volbriööl loobusin luualennust, sest töörahva püha hommikul kell 7,20 alustasin teekonda raftinguüritusele Koival.

Raftingust nägin fotosid esmakordselt Norras, teadetetahvlil. Pildid muidugi sellised, et vett lendas kahele poole kui paaditäis rahvast vahutaval jõel paati tasakaalus hoida üritas.

Alar Siku matkaklubi kummipaadid olid hoopis pisemad - kümnesesse mahtus kuus ja kuuesesse neli sõitjat. Rohelised kahesed paadid mahutasid tõepoolest kaks reisijat.
Matkadel on olulisim seltskond ja Seiklejate klubiga oli äge. Maikuu alguseks täiesti krussi keeratud närvid said kolm Koiva (Gauja) jõel veedetud päeva puhata. Kõhulihased seevastu on naermisest siiani kanged.

Ja alanud suvehooaja "esimesed":
Esimesed kevadööd telgis (selle xxl telgi omanik kutsub üllitist hellitavalt "ridaelamuks")
Esimene vetteprantsatus (no ei saanud veematkade traditsiooni murda)
Esimene vabatahtlik ujumine põlvini vees (soe, hiigelsoe)
Esimene kerge päikesepõletus (kummaline)
Esimene (tulutu) kalalkäik, forellilandiga muidugi

Koiva on imekaunis jõgi, harjumatult metsik - ei kalamehi ega suvilakökse. Meeletult linde - tuvastatud said nii jäälind kui ka linavästrik, aga ka metsis, keda matkaseltskond kogunes vaatama nagu Elioni "porri-reklaamis"

Kui veelkord valida saaks, sõitnuks ma terve tee kaheses. Erinevalt suurtest loba- söögi- ja joogipaatidest sai kahesega loodust nautida. Voolul end kanda lastes astusin hämmastavasse linnuhäälte võlumaailma. Ja toomingad õitsesid, pungad muudelgi puudel puhkenud. Suvi. Kesksuvi, mil hommikul kell 9 on sooja paarkümmend kraadi. Et puugisüst on tegemata, meenus siis kui "lätlasest" puuki jalga mööda ronimas märkasin. Vedas seekord.

Eile läbi Eestimaa veeredes oli mõnus paiguti märgata "Teeme ära" jälgi. Kurb, et mitte kõikjal. Ja magama vajusin õhtul kell kümme, et ärgata juba poole kaheksa paiku varahommikul.