ubjuut, bljäääd

Liivamäe on tänavake Keskturu kandis. Ja Lada 111 on sõiduauto nagu Opel Corsagi. Ma ei kujuta ette millele Lada roolis istuv vanamees (sünd 1958, irw) mõtles, kui tagumise käigu sisse lülis ja Corsa esiotsa rammis.
Ei miskit hullu. Plastkinnitused katki.
"Eeta že meelotš", venitas tüüp ja samasugune kõrvalautost lisas "huinjaa".
Izviniite - mina ei saa küll aru, misasi nüüd mille küljes olema peaks! Tüüp oli nõus, et tema vinovaat, oleks avariipaber, küll kohe täidaks. Kuniks saabus proua abikaasa. Suits põigiti hambus takseeris proua venelanna autot ja rebis paberi - "Nihhuja ne napiišes".

Nojah. Helistasin politseisse. Ja samal ajal saabus ka avariist teavitav leheke. Paarike liisitud Ladaga teadis rääkida, et seitšas pridut barnji. Ubjuut, bljääd. Lisandus, et tegelikult tema seisis ja hoopis mina rammisin teda tagantpoolt. Ja siis helistasin politseisse juba uuesti...
Õnneks saabus hetk hiljem avariigrupp.ee ja vormistas dokumendid.

Päevale pani punkti aga süsimusta tuliuue seitsmese bemmi juht, päikseprillidega kutt, kes kitsukesest autodevahelisest pilust läbi ei mahutunud: "Mis te siin tühja jaurate, ajage oma sarad minema".
Ja tegelikult oli tal paganama õigus.

Lõpp nagu rongisõidu laulus: "Notsud ei saand porilasse..." Kaasajastatud variandis jäi minul käimata jooksmas, Notsul oodatud rattatrennis, meil mõlemal poes ning kogu majapidamine on endiselt sassis...
Kuradi ahv, ma ütlen...