hingamisaparaadita!

Sain esimesest haigla-käigust julgustust. Ei olnud need intensiivpalati voolikud kuu hiljem niiiii jubedad. Käisin täna uuesti läbi.

Poollamavast voodist vastu vaatav tädi Ulvi oli eelmise, ennejõuluse käiguga võrreldes hoopis elavam ja rõõmsam. Minu saabudes olid tal silmad ja naeratus selged.
Mu pisuke mõistus jõudis kiirelt ka kõneni - tere, kui aru saad, kes ma olen, pigista kätt:) Vastuseks tuli tugev käepigistus. Peaagu sama tugev, kui tervetel aegadelgi! Tänane haige ei sarnanenud mõne päeva taguse, ühes teises maailmas olevaga.

Nüüd aga peamine - päeval hingab tädi ise, hingamisaparaadita! Tögasin - küll Sul on praegu lihtne, ainus kohustus on ise hingata:) Vaatasin aparaate - näitajad endiselt nagu tublil maratonijooksjal. Nii pulss, vererõhk kui ka hapnikusisaldus veres eeskujulikud.

Tulin haiglast positiivse tundega - head arstid teevad tublit tööd, kõik peab saama korda!