eesti meeste laulud

Linnateater.
Ei õnnestu mul iial vist teatri eesuksest siseneda, porisesin mantlit seljast võttes ning mööda lõputuna näivaid treppe taevalavale ronides.

Laul lummas esimsest hetkest kuni lõpuni. Pateetiline pidulikkus vaheldus lihtsate kupleede ning publikuga suhtlemisega. Vahepeal võttis isegi silma niiskeks:) - kõlasid kaks lemmikut - laev tõstis purjed... (mina, blondiin muusikas, arvasin siiani, et tegemist on välismaise estraadi kodukootud esitusega) ning Helend Peebu igavesti kuulsaks lauldud "Kerjuse laul".

Minu mälusopis elab foto primadonna Milvi Laiust. Kahjuks ei suuda ma meenutada teost, milles foto asub. Hele Kõre esituses "Kalurineid" kopeeris täpselt Milvi Laiu hoiakut ning Kõre hääleulatus vapustas. (Proovisin hilisõhtul kodus järele piiksuda -oeh...)

Ja seda, et Raimond Valgre "Saaremaa valss" on algselt loodud minooris, ei teadnud ma ka. Tea, kas too nukravõitu lauluke oleks ideoloogilise mootori soovituseta lugu mazoori ümber kirjutada surematuks muutunud.

Võtsin etenduse lõpetuseks reklaamitud tasuta kava. Irma Truupõllu noorepõlvefoto on sama kaunis kui veerand sajandit tagasi lapsepõlve lemmikraamatu "Rohelise päikese maa" tagakaanel vaadatuna.

Hea etendus oli, haris Eesti muusika vallas. Ja teatri- ja muusikamuuseumis käime ühel päeval Notsuga ära. Muuseum ise olevat algselt kokku pandud helilooja Peeter Süda nootide baasilt.