Lugesin minagi tänasest Postimehest kaheküljelist lugu Lüganse tüdrukust Meritist, kes igavesti kuueteistkümneseks jäi. Sweet sixteen... Lappasin ka Perekooli otsingumootoreid ja lugesin tüdruku viimaste kuude postitusi.
Lugesin ja hämmastusin.
Eelkõige rabas mind selle lapse täiskasvanulik asjalikkus. Kuueteistkümneaastane tüdruk kandmas vanusele sobimatut koormat nii vapralt, et külmajudinad jooksid üle selja. Teadvustamine, et temast on saanud kodukana, arvutused toimetulekuks. Tõdemine, et üürile kulub nii ja sigarettidele naapalju, et vanemate makstavast ja vajalikust puudujääva teenib ise juurde. Püha müristus! Ajastul, kus täiskasvanud halavad, et (maal) ei ole tööd, oli kuueteistaastane seadnud sisse end kahes netipõhises ametis. Iseasi muidugi, kas töö ka vääriliselt tasustatud sai.
Artiklit lugedes tabasin kogu lugupidamise juures Eesti mainekaima ajalehe juures, et tema ajakirjanikud on täiesti küündimatud. Vaatasin lisatud fotosid - ei midagi uut, orkutist tõmmatud pildid.
Esimene. Kareva luuletuse serveering tüdruku omaloominguks. Head ajakirjanikud, oletatavasti kõrgharidusega, kes oli küll oli teie emakeeleõpetaja...???
Teine. Raske teema kerglane käsitlus. Ei midagi uut, millest eilne Pealtnägija ei rääkinud. Foorumid. Üksindus. Kopi-peist kommentaatorite kirjadest. Materdamine ning foorumlaste süüdistamine. Ei ainsatki küsitud kommentaari tüdruku lähematelt ega kaugematelt.
Kolmas. Üks asi siiski. Tekst, mis avaldatud tüdruku tädi kirjana. Kirja adressaat ja päritolu jääb selgusetuks. Kas ajakirjanik palus kirjutada või pöördus ta Postimehe poole enese initsiatiivil, ei tea. Ema õde ehk, oletan ma, kui panustada kahe põlvkonna õdede eesnimede esimesele silbile. Kiri täis "hoolimist ja armastust", mis tegelikkuse ja juhtunu taustal kõlab nii räigelt ja võltsilt, et suisa nõuab lisaseletust...
Neljas. Ma olen lugeja. Ja mind huvitab, mis saab edasi. Tahtmata olla kohtumõistja, taipan, et lähedased on tüdruku hüljanud. Mitte ainult vaimselt, nagu enamikes peredes, vaid ka füüsiliselt. Minu jaoks jäävad küsimused õhku. Lugupeetavad autorid kirjutavad maast ja ilmast. (Loe: hõlpsalt kättesaadud odavast materjalist) Ei mingeid kommentaare lapse emalt, isalt, õelt, vanaemalt, klassikaaslastelt, õpetajalt, sotsiaaltöötajalt. Ei midagi, millega peaks veidigi vaeva nägema.
Viies. Ma ei suuda uskuda, et Lüganuse asulas ei teatud toimuvast. Kas tõesti keegi ei teadnud, et tüdrukut on ära kasutatud, ta on sooritanud mitu suitsiidikatset, viibinud seetõttu haiglaski, tal on probleeme koolis ning sotsiaaltöötajatega, tema oma sõnul ka politseiga. Ning mis peamine - ta elab päris ihuüksi.
**************
Ma mõistan, et teema olemasolu selgus vahetult enne trükiaega. Mõistan, et toimetaja hingas kuklasse. Et midagi oli vaja kokku klopsida, sest muidu teinuks seda mõni teine leht. Ja nii on Postimees võtnud endale õhtuleheliku hoiaku ja muudkui kirjutanud. Kaks külge täis, netipildid juurde ja trükki. Voila!
**********************
Ma ootan ajakirjanduselt süüvimist. Mulle meenub üks katke, lõige välismaisest mõrvamüsteeriumist, suutmata meenutada riiki, kus see juhtus. Ilmselt on tegemist see mingi taustaga, mille oma lõputöö intekate käigus kirja kribanud? Lugu ise oli lihtne - politseiuurimises ummikusse jooksunud mõrvaloo lahendasid ajakirjanikud, küsitledes linnakese elanikke. Samm-sammult välistasid nad võimalikke süüdlasi, taastasid mõrvatu liikumistrajektoori minuthaaval. Uuriv ajakirjandus.
Ja siis loen ma veel ühe korra Eesti ajakirjaniku küündimatut kaheküljelugu väga valusal teemal. Kusjuures eall.ee avaldatud ajakirjaniku eetikakoodeksis on selgelt kirjas, et enesetappude ja enesetapukatsete uudisväärtust tuleb tõsiselt kaaluda. Seda teist, kaalukat vaatenurka, alaealise hooletusse jätmist, artikkel kahjuks ei kajasta.
Tegelikult tahtsin ma lihtsalt öelda, et Eestis on totaalselt puudu ühest Luubi-laadsest uurivast väljaandest, kus lugejareitinguid ei aeta üles raskete teemade kerglaste kiirkäsitlustega. Millal ometi tekib sellise väljaande järele vajadus?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Täitsa nõus. Samad küsimusd jäid vaevama mindki. Kerge on süüdi mõista, raske mõista. Ükskõik siis mispidi või keda/mida.
VastaKustutaKõige mõttetum on süüdistada perefoorumi kundesid-kliente - nende igasuguste kommentaaride nahka see tüdruk kindlasti ei läinud, vähemasti polnud nende süü toimunus otsustav.
Kui mõni neist ütleski, et "pubekas, tegele eakohaste mõtetega", siis ei olnud see kindlasti mingi ilkumine paljalt, vaid teadmatus olukorra tõsidusest. Tegelikkust võisid teada ainult kohal elavad ja tütarlast isiklikult tundvad inimesed.Kus oli nende kodanikuvastutus?
Kuna olin terve nädala Eestist ära, pole teemaga hästi kursis. Aga minu jaoks jäi kõlama Su postituse viimane lõik, ka mina tunnen sellisest ajakirjandusest tõsist puudust. Ja ma tõesti ei saa aru, miks meil seda pole. Meil on ju andekaid ajakirjanikke, kes oleksid suutelised seda tegema. Omanike huvipuudus, äkki ei müü piisavalt reklaami?
VastaKustutaThela, hea, et Sind seda lugemas-nägemas polnud, õrnahingeline minuke pisardas veel täna ka. Aga Postimehe otsingumootoris on lugu leitav ja netist saab vist Pealtnägijat ka vaadata.
VastaKustutaEks väljaanded paljuski reklaami toel püsivad. Kruuda ja 23 miljonit kahjumit tegid reklaamivabasid ajakirju... Häid noorema põlvkonna ajakirjanikke mu arvates napib. Vähe on neid, kelle lugusid ma tõesti lugeda tahan ja nemadki on enamaltjaolt Ekspressi koondunud. Üks, mu lemmikutest on noor venelanna Ladõnskaja.
Kuivähe ma reaalsest igapäevasest lehetegemisest tean, püsib siiski ka mingi võistlusmoment - kes suudab esimesena kajastada. Ekspress nagu veidi teeks uurimist, aga peale paari loo ja reklaamiuputuse seal muud pole. Sellist tõsist zanrit meil esindatud ei ole, turg väike ja meelelahutus ruulib.
tegelikult tead sa ju väga hästi, kuidas ajakirjandus toimib. eestis pole lihtsalt sellisel ajakirjal turgu - kõik katsed on lõppenud fiaskoga.
VastaKustutaajakirjanikud teeksid hea meelega pikki ja uurivaid lugusid - aga selleks on vaja aega. paraku seda just pole, iga päev on vaja tulistda, puusalt.