Üks kena neljabane õhtupoolik. Mul õnnestus lõuna ajal Rahva Raamatust soetada Väikesele Notsule kaks koolieelikute töövihikut matemaatikas. Näe, Betti nuiab tuppa, vehkis Nots. Näe, hiir, kilkas ta järgmisel hetkel...
Oli jah hiir. Hiirte kaaluskaalas bernhardiinikasvu. Külili ja kange. Elutoa kõige vähemkäidavas nurgas muidugi. Enne, kui huilgav minuke kühvliga saabus, oli olukord likvideeritud. Hiirelaibake rändas sabast hoituna prügikasti.
Epiloog.
Reedeti töötan kodus. Kohvitassi ja võileivaga köögilaua taha istudes tundsin jäledat laibahaisu. Nonii. Nüüd on mõni neist seina vahele põrandaküttele ää surnd, mõtlesin haledalt. Poetasin isegi pisara - no kes muu kui minuke seda Venemaa päritolu köögimööblit lahti lappima hakkab... Õhtuks tekkis aimdus, et jäle laibalehk ei tule seina vahelt, vaid prügikastist. Koristasime paari tunniga maja, tühjendasime prügikasti ja hais on kadunud. Tänud Pillele, kes sobiva suurusega koeratoidutünni kinkis! Meie poolest võivad järgmised hiired siia paastulaagru luua.
Hiiremürgitootja peaks korrigeerima toote infolehel seisvat alusetu lubadust laipade mumifitseerumisest - laibahais on mulle teadaolevatest üks jäledamaid.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Seda mumfitseerimise möla ei tasu jah uskuda.
VastaKustutaHiireliimiga vähemal tead, kuhu "koer maetud" on.
Need roosad küpsisekujulised asjad on meil küll ilma igasuguse laibahaisuta toiminud. Ainult päris suur rott oli poolmumifitseerunud/poolmädanenud.
VastaKustutaSee hiireliim on jumalama lahe toode. Järgmised hiired püüaks küll nendega kinni!
VastaKustutaHetkel kasutasime neoonroosasid kaerahelbeid ja kruupe. Aplad loomad on pool kappi roosaks tassinud. Unistan, et nad on isukalt sööta näsinud ja vikerkaaremaale ära läinud.
Koertefoorumis just keegi rääkis, et liimiga kisavad piinlevad loomad nii hullult, et tal läks süda haledaks ja päästis hiire lahti. See tundub minu jaoks üsna hirmutav variant.
VastaKustuta