Väikese Notsu suusatreener soovitas võimalusel Nõmme 72. Rabajooksul osaleda. Muid motivaatoreid äratuskella helisema sättida ei olnud. Esimese öökülma järgsel eriti kargel hommikul lõgistas isegi ärkav proua Betti hambaid. Kanalisatsiooniauto juht muigas - kolmveerandretuusides, T-särgis ja ilmselgelt liiga õhukeses softshellis meenutasin pigem suvitajat. Õnneks jõudis samal ajal meile mu sportlik ema - ma ei olnud enam nii üksi. Ja riided vahetasin ka ära - sooja pesu pluus, softshell ja täispikad retuusid.
Esindasime peret neljaliikmelise tiimiga. (Pubekas kardab sporti:)). Esimesse starti kell 11 siirdus karvaseid ja sulelisi - suured ja tugevad jooksma, veits nõrgemad kepikõndima. Need, kellele kuus kilomeetrit ja kolmsada meetrit veel üle jõu käivaks osutusid, saatsid vanemaid ratastel. Märgata oli ka vankreid-kärusid ning üks päris pisike magas kepikõndiva ema kõhukotis. Mulle meeldib rahvaspordiürituste melu!
Umbes kolmandaks kilomeetriks hakkas Notsu väsimuse üle ohkima. Polnud ka ime - iga kümnekonna jooksusammu järel kepsutas ta rõõmsalt joosta või hüpata. Kahetsesin, et keppima läksime - oleks pidanud temaga aeglases tempos jooksma. Seejärel kahetsesin, et ta üldse kaasa võtsin ja siis kahetses tema, et minusuguse emaga pidi tulema. Igatahes suutsime pahurdades terve kilomeetri edasi jõuda. Seejärel jagunesime sektsioonideks - meie emaga vaatasime lihtsalt ühe väikese ja ühe suure inimese kaugenevaid selgasid. Nemad jõusid kiirelt üksmeelele - kepslesid koos ja vahepeal jooksid ka:)
Finishiks oli neil umbes sajameetrine edumaa. Kuuma teed juues teatas Notsu, et oli väga tore üritus. (Spordiarst tuvastas nädala keskel, et Notsu diagnoos on "tavaline lohe" - lapsed lihtsalt ei viitsi joosta. Seejärel kurdavad nad väsimust ning otsivad ettekäändeid "viilimiseks")
Mulle imponeeris auhinnaks saadud konnaga vimpel (kevadist mul ju pole). Otsisin korraldustiimi hulgast tuttavaid - Elbrusekaaslasi Dead ning Edgarit. Meelde tuli - esimene ei ole enam korraldajafirmaga seotud, aga teist rahvamassist ka ei leidnud.
***
Koduteel astusime läbi vastavatud Nõmme turuhoonest. Valmistasime imehea lõunasöögi hakkliha ja seentega kartulipudruvormi ning kohupiimakoogi. Lõunalauas arutasime jämeda kirsipuu komposteerimise võimalikkusest. Õhtul muidugi prantsuse keel ja muud vanemlikud rõõmud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Deal oli plaan ja kindel tahtmine kohal olla - no vimpel vaja kätte saada. Aga kahjuks olin matusel. No kevadel püüan ikka kohal olla :)
VastaKustutaNoh, tublid igal juhul. Mina, näe, istusin kodus ja ei käind isegi kohal mitte...
VastaKustutaOh pagan - ma unustasin täiesti ära, et rabajooks tulemas! Oleme seal püüdnud ikka kohal käia, tore üritus.
VastaKustutame ei jaksanud seekord, tibi sünnipäev kestis hiliste öötundideni ning selle ilmaga ei tundunud eriti meeldiv jooksma minna. Tibbs on muidu selle tee ikka edukalt omal jalal läbinud, mina pean pisemat pool teed kukil vedama... mõtlesin ka et ratas oleks abiks, samas aga palju neid jooksuüritusi ikka on ja ausaltöeldes nii ratturid kui kepikõndijad segavad jooksmist(väiksem laps oleks kevadel mitu korda kepiga äärepealt mööda vahtimist saanud - kas osade kepikäijate tehnika on vale?)
VastaKustutaaga tublid olete!