Vitaalsed koervanurid

Thela koera kadumise lugu sai õnneliku lõpu. (Ma teen linkimisel midagi valesti ning see ei toimi. Aadress igatahes thela-thela.blogspot.com)
See tõestas veelkord, et ka vanad koerad suudavad mingil ajel läbida väga pikki vahemaid. Ühtlasi tuletas mulle meelde mitme aasta taguse valusa juhtumuse.



Mu eelmine koer elas kuueteistkümneaastaseks. Oma viimasel eluaastal oli ta tervis kehvake - silmanägemine ja kõrvakuulmine puudusid peaaegu täielikult ning mõnikord ei suutnud ta kontrollida põit. Koer liikus nii minu kui ka ema kodu toatingimustes "käsikaudu" ehk siis mälu järgi. Õues aitas teda haistmine. Kui toas ümberpaigutusi tegime, koperdas koer esialgu ümberpaigutatud mööbli otsa. Viimase eluaasta suvekuudel lasin tal rahumeeli õues olla - nii oli kindel, et tööpäeva lõppedes leian eest kuiva toa. Ja ega vanaprouast ei olnud arvata ka aias pahanduste tekitajat.

Kuniks ühel õhtul koju jõudes koera hoovist ei leidnud. Vanur oli aia alla augu kraapinud ning teadmata suunas udustunud. Ema muretses minust enam. Ometi käisime mõlemad koera otsimas. Peenikesele nahast kaelarihmale oli kirjutet nii nimi kui ka omaniku telefoninumber. Kiipi (toa)koeral sünniaastaga 1990 muidugi ei olnud.
Paar päeva hiljem helistati. Helistaja asus Nõmme teises servas. Minu raugast koer olla ületanud edukalt suure liiklusega Pärnu maantee, kahesuunalise elektriraudtee ning seejärel ka mitmerealise Vabaduse puiestee. Ilmselt oli ta sisekvartalites liikunud mööda hoove ning väiksemaid teid. Kuidas küll, jäi selgusetuks - Nõmme aedade koduvalvurite territooriumitunnetus on enamasti liigagi terav. Igatahes kaevanud helistaja perekond eelmisel õhtul aeda suure augu õunapuu istutamiseks ning hommikul puuga minnes leidnud sellesse kukkunult meie koervanuri. Tõenäoliselt jooksnuks ta kaugemalegi kui auk poleks takistuseks saanud. Koer rõõmustas meie tuleku üle, pere oli teda juba priskelt toitnud. Õnneks ei jäänud ta külmas veedetud ööst haigeks.

***
Samal aastal põgenes ta teiselgi korral - joostes väravast sisenenud inimesele vastassuunas. Sel korral aitas meid Loomade Hoiupaik. Sealses raportis oli püüdmiskohaks märgitud samuti kodust väga kaugel asetsev Nõmme aedlinna väiketänav.

***
Mõlemal korral andsin häiret Loomade Hoiupaigale ja politseile. Mõnikord helistavad inimesed hoopis viimasele juhul, kui leitakse ilmselgelt eksinud loom.
Loomade Hoiupaiga infotelefon ei asunud tollal füüsiliselt samas hoones hoiupaigaga ning informatsiooni liikumine võttis aega.
Sarnaselt Thelaga oletasin, et kaugele vanad koerad ikka jooksevad. Thela kogemus näitas, et enam kui kümme kilomeetrit. Minu kogemus veidi vähem. Ja hea, et kõik õnnelikult lõppes.