Pühapäeviti käib üks mõnus saade foobiatest. Nagu mu ülejäänud kodused väidavad, on tegemist õhtuse eetriaja raiskamisega, ent mina istun selle tunnikese üsna naelutatult teleka ees. Nendes foobikud teiselpool telepurki tunnen iseennast ära.
Ma ei ole viitsinud ajas tagasi minna, et otsida põhjuseid või algeid. Igatahes avastasin ühel hetkel, et mul esinevad paanikahood. Nagu teisedki sama diagnoosiga inimesed, olin veendunud, et olen raskelt haige. Olingi ju. Paraku raviti mind füüsiliselt terveks, kuid eales pole vaadanud mind psühhiaater, terapeut ega psühholoog. Nii on kehaliste hädade esinemine surmahirmu suurendanud.
See viimane ja otsustav litakas juhtus ligikaudu aasta tagasi. Ega ma siiski väga täpselt mõistnud, mis koht mul haige on ning esmane mõte oli taas perearstilt antidepressante nuiata. Neid kirjutatakse ju kergekäeliselt, eriti inimesele, kellel töö, kool ja pereelu kasvab üle pea.
Valisin teise tee ja alustasin seanssidega Katri-Evelin Kalause juures. Asjad ei läinud paremuse poole sugugi nii kergelt kui siin ühe lausega kokku võtta saaks. Eksponeerimisteraapia, seesama, mida telekaski näidatakse, on töö iseendaga ning esimesed sammud: ärevuse esilekutsumine, sellega kaasa lainetamine ja hirmu ületamine on päris rasked. Ma olin juba jõudnud hakata vältima teatud tegevusi, mis ärevuse kõrgeks kruvisid ning kasutasin turvalisuskäitumisi, mis lühikeses perspektiivis ärevuse alla tõmbasid. Samas pikas perspektiivis hävitasin ennast.
Oli ka hetki, kus olin valmis teraapia pooleli jätma ja perearstile helistama., et tablettravikuurile üle minna. Ent viimased kolm kuud on minu visiidid olnud väga kaootilised - otsustasime üheskoos terapeudiga vaadata, mis saab siis kui külastused harvaks jätame.
Tänase kohtumise otsustasime jätta viimaseks. Ma olen mõistnud oma ärevuse olemust: ma olen nö "keskmisest inimesest" ärevam, ning mul esineb olukordi, kus tunnen end väga ebamugavalt. Aga ma tean, et ärevus on vaid üks tunnetest, mis möödub. Ma ei pea katkestama ühtegi pooleliolevat tegevust ärevusega tegelemiseks ja see ei ole mulle ohtlik.
Aitäh, Katri-Evelin ja head aega! Saateid vaatan ikka huviga edasi:)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar