Väike Notsu saab oma esimese tunnistuse. Laupäeva varahonmikul viib buss ta Kurgjärvele spordilaagrisse. Minu ema, Notsu vanaema siis, muretseb väga, kuidas ta minuta laupäevast neljapäevani hakkama saab. Notsu aga ootab laagrit ja loeb selleni päevi. Nimelt on treeneril mänguhimuline taksikoer ja oluline osa tema laagrimõnudest saab olema koeraga hullamine.
Pubekas sõidab vaheajaks ema juurde ja vanade sõbrannadega semutsema.
Mina. Ma ei suuda ära oodata, millal
1) ma saan terve nädala vaikust ja rahu. Võrreldav sanatooriumiga:) Vabastage mind nädalaks prantsuse ja vene keelest, matemaatilisest rühmitamisest, õigekirjast ning majandusgeograafiast ja ma nimetan seda paradiisiks.
2) alustan kodus väikest värskenduskuuri - trepp on viledaks kulunud. Lihvimismasina leidsin üles, oli kenasti ära pandud, sellesse kindlasse kohta. Plaanin lihvida treppi, lakkida ka. Neli väledat jalga on vähem tatsumas (kui kass ka ühte tuppa sulgeda, siis suisa kaheksa) Unistame ka alumise korruse pahteldusest-lihvimisest-värvimisest. Suuremad ja väiksemad sõrakesed on kobanud näiteks värvikihti lülitite ümbruses ning muutnud selle kohati hallilaiguliseks.
3) ma saan neljal tööpäeval ärgata kella seitsme asemel kell kaheksa. Ja see on kingitus!
pühapäev, 18. oktoober 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Ütle veel, et täiskasvanuna pole põhjust koolivaheaega oodata ;D
VastaKustuta