Loomaarstil, jätkuvalt

Betti ebatiinus ei kipu paranema. Olen teinud talle 5 antibiootikumisüsti ning 3 valuvaigisti süsti. Looma süstimine ei ole üldse hirmus - igiammu õpetas Tallinna liikuv loomaarst Endel Pendin mulle selle võtte ära.
Käisime täna uuesti loomaarstil. Mulle meeldib Nõmme väikeloomakliinik. Laupäeval tõttasin sinna kui lähimasse avatud olevasse kliinikusse. Sealne loomaarst Ursula on rahulik ja põhjalik. Koeral tekkis temaga esimesest hetkest hea klapp - muidu võõraste suhtes veidi umbusklik, lubas Betz end kenasti katsuda. Väidetavalt pidi tal rusikasuurune tulikuum tiss vägagi valus olema. Täna läksime päris jalgsi - üks näidustatud ravidest on rohke tegelus ja liikumine. Viimane aitab põletikul kaduda. 2x2 km olid Betzule üsnagi rasked käia. Päris mitu korda vaatas ta mulle otsa - no kuule, kaugele me veel läheme. Ja teekond kujunes päris igavaks - Pärnu maantee ääres ei ole miskit nuuskida. Aga aeglaselt ja rahulikult saime oma teekonna siiski käidud.
Veel viis antibiootikumisüsti ja süstlatäis salvi piimapaisu ja paistetuse leevendamiseks. Salvi vänget piparmündilõhna on täis maja mõlemad korrused ja Betz ise pööras pealemäärimise ajaks oma pea eemale. Öäk. Jäi veel lisamata, et minuke, tõeline blondiin, asus protseduurile kaitsekinnasteta. Nüüd on mu käed ka korralikult piimapaisu vastu õhetama hõõrutud:( Lisaks alustasime ka viinakomresside ja kerge kõhunaha massaažiga. Et välja ei tule enam tilkagi, peab organism selle ise laiali kandma. Mäda õnneks ei ole.

Ursula soovitas lahendust ka kassi pissimurele. Nimelt pakkus ta välja hormoonsüsti, mis kaheks nädalaks võtab maha igasugused valud. Seega ka kassile tekkinud liivakastihirmu. Tegin süsti õhtul ära, peale seda kui Miu oli taas loigukese täpselt kasti kõrvale sirtsutanud. (Samasse kohta lasi ta ka eile õhtul). Kui peale seda süsti meile lahendust ei saabu, läheb kass üle antidepressantidele:)

Tunne nagu mind oleks õde-sanitariks siia majja võetud.
PS. "Koertepesula" telefoninumbri sain ka!