1. detsembril 2000. aastal kolisin oma koju. Vedasime oma mõned kolakastid paari kilomeetri kauguselt üürikorterist kohale ja pakkisime lahti. Ostusummaks sai laenulepingusse kirja vastavalt hindamisaktile 310 000 krooni, laenu võtsin 240 000 ning reaalselt vahetas omanikku 270 000. Laenu tähtpäev saabunuks detsembris 2010, kuid tänu minu suurepärasele emale on kogu summa juba mõned aastad makstud.
Tänane kuupäev meenus vägagi ootamatult meelde. Nimelt mäletan end esimesel õhtul istumas vanal kandilisel diivanil. Liisingu kuumakse oli umbes 2000 krooni. (Jah, ma ei saanud eluasemelaenu, sest laenu omafinantseeringuks oli 33%, liising võimaldas omafinantseeringut minimaalselt 20%-ga).
Istusin sel esimesel õhtul soemüüri ääres ning mõtlesin, et kui selle hiigelsumma:) makstud saan, olen igivana, 36-aastane. Üheksa aastat on möödas ja mõni päev ongi 35-ni jäänud. Aga vanana ma end veel küll ei tunne. Jah, palju asju on nüüd teisiti, maja isegi on muutunud tundmatuseni nii väliselt, seesmiselt kui suuruselt. Elanikkegi on nüüd palju rohkem. Lappasin endisaegset majaraamatut - pea terve sajand võõraid nimesid, veidi marke sissekirjutuse eest. Aeg läheb pöördumatul kiirusel edasi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kadestan sind praegu. Tahaks ka oma kodu. Ja seda, kui hea hinnaga sa selle said. Aga arvata võib, et ajaks, mil olen valmis oma kodu ostma, tundub praegune turuhind ka ülihea minevik olevat:)
VastaKustutaHia tunne see oma kodu tunne! :)
VastaKustutaMinul saab paari nädala pärast 3a sellest, kui oma kodu omale ostsin. Koduks oli see siis juba 7olnud, aga papri peale laste isa oma. Turuhinnad olid minu ostu ajal küll just mitte nii soodsad, kui kodustumisel, aga kodutunnet see ju ei halva ;) Mõõõõnus...
igivana.......hrrrrrrrrr. Ma võtsin alles esimese ehituslaenu neljakümne kolmeselt. Kasva veel, lapsukene :)
VastaKustuta