Kassapoiss Säästukas

Kord kuus käin ma Säästumarketis, 15 kilose koti koeratoidu järel. Eile jäi teele Pärnu mnt ja Vabaduse pst lahknemiskoha Säästukas. Muidki oste sai tehtud - päevaports piima ehk kolm liitrist kotikest, kimp banaane, kiloke kuivaineid, kuhil majapidamise- ja tualetipaberit. Aga esmalt upitasin 15 kg lindile.

Kassapoiss püüdis mu tähelepanu. Noormehi poekassades esineb ju harva kui kuuvarjutust aastas. Avatud suhtlejana sõnas ta emotsionaalselt, veidi kummalisel hääletoonil, et venitab oma selja seda kotti tassides ära (!!!) Soovitas edaspidi kott teatud pidi kärusse suruda, et tema haaraks lugejaga koodi. (No mida kuradit, miks ma ootan müüjalt teatud stamphääletooni..?)

Joobes kassa taga? Võimatu. Vahetuse vanem seisis sealsamas ja kuulis tema veidi liiga valjut ja natuke laulvat tooni.
Kolmandaks jäin jälgima kassapoisi liigutusi - pisut liiga sirgjoonelisi ja robotlikke. Tõstnud kolm pakki piima lindile, luges ta need sõrmedel üle, sõnas "kolm, rohkem ei ole" ja seejärel sisestas kassasse.

"Kaardimakse jah," ütles ta lõpetuseks kui olin kaardi lugejasse sisestanud.

Alles seejärel mõistsin, et minu ees on tõenäoliselt väikese puudega inimene. Ja see poiss kassaaparaadi taga hakkas mulle ühtäkki meeldima. Kui peaks teda liigitama, siis ütleks, et äkki on ta autist - veidi omas maailmas, valmis taluma rutiini, aga liigitusel ei ole üldsegi vahet.
Hea on näha neid, kes valmis iseendale elatist teenima näha integreerumas ühiskonda -puudega inimesed ei ole tabu, ent ometi kohtab neid nö "nähtaval" liialt vähe. Ehk on Säästukalgi oma väike kasu sees - kas mitte ei toetanud riik või omavalitsus puudega inimeste palkamisel?

Kodus arutasime teemat - meesisend väga vaimustet ei olnud. Aga mina teen järgmisel kuul oma ostud jälle Statoili taguses Säästukas, selle toreda ja vahetu suhtlemisega kassapoisi juures.