kevadiselt hämar kuid talviselt külm

Autoni viiva tee, 50m Narva maanteed + 50 m tagahoove, jooksul avastasin üllatuseks, et veidi enne kella viite ei ole enam kottpime vaid sinakalt hämar. Ja hommikul ärgates samuti!
Ühel lõunapausil enne suurt külma olin tundnud suisa kevade lõhna - sellist eriliselt värsket ja mõnusat.

Hommikul avastasin aga akna tagant -29 kraadi. Andsin kodus alarmi - keerasin küttevee 70 kraadile, kontrollisin kraanide läbivust vee suhtes ning kupatasin magusalt kuudis maganud bernaplika tuppa "soojenema". Sooja panin ka auto, mille termomeeter näitas pea seitse kraadi soojemat - ainult miinus 22,5. Vaatasin köögiakna-termomeetri näidu üle - miinus 24... Olin viie kraadiga puusse pannud. Hämmingus koer õue tagasi ja küttevesi 55-le. Kott näppu, teine õlale ja Notsu spordiriided hambusse. Käsi asus juba ukselingil kui lauatelefon helises. Kella kaheksaseks tüütuseks oli Tallinna vee klienditeenindus, kes üliviisakalt vabandades teatas suurest avariist, mille tõttu lülitatakse kohe-kohe vesi välja. Tagasi ei saa enne hilisõhtut. (No tänks, aga superviisakas ja operatiivne teadaandmine igatahes!) Lülitasin nõudepesumasina välja (Äkki teinuks üle keskmise tark kodusõber seda veevoolu katkemisel ise?). Miskiasi oli autolgi ära külmunud - kuigi veetemperatuur näitas 90-t, saime puhurisse sooja õhu alles mitme kilomeetri möödudes.

Prantsuse Lütseumis tunnid ära ei jää - sama silt on L-suuruses tähtedega prinditud ka väikeste maja uksele. Hea teada - kolleegid jälgisid hommikuse koosoleku ajal närviliselt telefone, et teada saada, kas tunnid toimuvad või mitte.