Koolitüdrukuna oli üks mu hobidest kirjavahetuse pidamine erinevate riikide samavanade lastega. Oli miski organisatsioon... pen-friend äkki, kus tuli täita väike ankeet, maksta mõni rubla ja said saadetiseks portsu aadresse. Kui vedas, siis kirjutas kirja saaja vastugi.
Nii lippasin plikana iga päev postkasti poole ning tihti sain kirju kõikjalt maailmast - lisaks vennasvabariikidele:) ka Usa-st, Jaapanist, Male´i saarelt Aafrika rannikul, Austraaliast ja mujaltki. Muideks need kirjad on mul alles siiani koos postkaartidega, mida nendes saadeti.
Viimastel aastatel on postkasti vaatamine pigem kohustus. Arved ja reklaam. Enam ei saadeta jõulu- ega sünnipäevakaarte...
Mõtlesin järjekordset reklaamipakki välja sortides tavaliselt, et kes kurat tellib endale kaupu kataloogikaubamajadest... Kuniks möödunud nädala lõpus saatsin ise tellimuse Inglismaale, Nexti ja Asose poole. Lippasin juba tellimuse saatmise päevale järgnevast päevast alates postkasti vaatama, ega pakilipik saabunud pole. Tunne sama, mis lapsena.
Eile saabus oodatud pakike - sobitasin hilpe peegli ees selga - täpselt sellised nagu ootasin:) Nüüd ootan kannatamatult õhtut, et vaakumis kortsu tõmbunud kraamile triikraud peale panna.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Mina olen näiteks üks neist, kes kataloogikaupu ostab. Esiteks pole mul aega ega viitsimist poodides kolada. Teiseks on Eesti poodidest võimalik minu suurusnumbrile osta ainult mingeid õudusi. Iga kord pole välismaal ka aega shopata. Jäävadki ainult kataloogid ja kodufirma.
VastaKustutaOjee, Pen Friend on minu teismeliseiga samuti paljude väliskontaktide ja oodatud-kirjutatud kirjakestega rikastanud :)
VastaKustutaPaar sõpra on siiani alles...