pühapäev, 7. veebruar 2010

Rõuge Purika kalapeol

Reede õhtul tankisin poolvigase Corsakese silmini täis ja veeresime Võru poole. Kes kurat küll välja mõtles, et bussiga tasub Võrru sõita vaid üksinda? Ühe otsa pilet on 180 krooni, paaril väljavalitul ja tööinimesele ajaliselt sobimatul liinil 140 krooni. Lapsepilet siis 20 krooni soodsam. Nii sai bussireisid.ee meie kolmikule edasi-tagasi hinnaks veidi üle 1000 krooni ja soodsam oli 36 liitrit 95 paaki mahutada.

Lauba hommikul kihutasime Haanjast Rõugesse. Muidugi jäime mõned minutid hiljaks - enamus võistlejatest oili juba järvel. Et võistlusel polnud oluline mitte kala kogus vaid suurus, me ei muretsenud. Meie Võru-sõbrad olid järvel kohtunud oma sõpradega ning nii ootasid meie saabumist juba puuritud augud. (Üks tegelane oligi saabunud ilma tirguta, vaid jääpuuriga, et jäässe emmentali-auke teha). Hulgast aukudest oli järv kattunud ühtlase veekihiga - kummikud sobinud tingimustesse hoopis paremini kui mu mägisaapad.

Kolm tundi möödus kibekiirelt - päike soojendas selga, nii et mu supersoe riietus pluss tagavaraasjad oli kaugelt liiast. Ometi mäletan üht aastatetagust Pühajärve kalapidu, mil tuule ja temperatuuri koosmõjul peaaegu kringliks külmusin.
Võib juba ette ära öelda, et kala me ei saanud. Ei saanud talvelandiga ega punase ussikese martõlliga. Meie pundist püüdis üks kalamees aga suuruselt kuuenda koha pälvinud ahvena (esialgsetel mõõtmistulemustel 160 g). Üks külamees tõmbas kõrvalaugust välja kolm kala järjest - õnneasi.

Meie saime portsu toredaid fotosid ja mõnusalt veedetud päeva. Notsu meel jäi nukraks nagu tema sõbra Oskari tujugi - just laste sooviks oli saada kasvõi pisitilluke kalakesekesekene.

***
Võru-uudistest veel niipalju, et vanaema kolli-(njufa?) segu Tobi läks vikerkaare taha ära. Jajah, seesama mustakarvaline, kelle selg oli mõõtudelt laiem kui meie bernatüdrukul. Vanaema suhtus Tobi minekusse õnneks elutervelt, kuigi varem ei ole ma kordagi näinud tema elutoa diivanil poolmetsikut nimetut kassi laisklemas. Tobi maeti hoolimata üle kahekümnekraadisest külmast. Tema haud asub taga-aias, kartulimaa ääres ning puhkekohta tähistab lihtne, kuid kristlik puidust rist.

2 kommentaari:

  1. Huvitav, kuidas (luteri, katoliku) kirik suhtub sellesse, et looma haual on rist?

    VastaKustuta
  2. Mul on täpselt samad arvutused tehtud - no ei ole vähimatki mõtet sõita bussiga maale! Kui sõidan üksi, siis nojah - tuleb tõesti bussipilet odavam kui bensiinikulu (ok, mortisatsioon tuleb ju ka jms). Aga minnes juba ühe koolilapsega, ei tasugi enam ära. Alates sügisest on ka teine laps koolilaps ja kaob igasugune mõte!
    "Maale" (Viljandimaal) saaks meie sõita läbi Viljandi kahe bussiga. Minule maksaks see 86 krooni, koolilapsele 76 krooni... ja kui kõrvutada hinnangulist bensiinikulu - ca 100.-, siis pole kahtlustki, kas me tahaks ekselda kahe bussiga või sõita autoga, sobival ajal ja sobiva pagasiga?!
    Noh, Tartust Tallinna sõitudel on eeliseks see, et saab paar tundi ka millegi muuga tegeleda ja ei pea ümber istuma... aga no vahel on hetkeline rahakulu ikka karm argument, eriti kui Tallinnas ka vaja paar sõidukest teha.
    Nii palju siis keskkonnasäästlikust eluviisist...

    VastaKustuta