Krappi viimane lint. Sammumisi.

Beebiemana ei ole mu kultuurisündmuste kalender just ülebukitud. Ühele äpardunud filmivalikuga kinokülastusele ("Söö-palveta-armasta") järgnes eileõhtune suhteliselt ebaõnnestunud teatrikülastus.

Otsustavaks sai etenduse kestus tund ja viisteist minutit. Koos tuleku-mineku ja laste sõbranna juurde viimisega kaks tundi. Koos suurima lapse ootamatu Nõmme-Kopli transpordivajadusega kaks ja pool tundi.

"Krappi viimane lint. Sammumisi." Klassika. Igav. Arusaamatu. Segane. Ilmselt ei ole ma veel valmis teatris klassikat vaatama. Eriti Kaie Mihkelsoni ja Ester Pajusoo mängitud "Sammumisi". Ain Lutseppa vapustavalt hea pantomiim päästis teise tüki. (Jah, mul olid prillid kaasas, ma tõesti nägin Lutsepa kortsegi :) )
Aga nagu ikka - mõnus oli end pidulikumalt riidetada ja pealt kaks tundi tunda end inimese mitte piimaautona.

Mõte tekkis. Mõni kesklinna mängutuba võiks katsetada teatrikülastajate lapsehoiuga :) Ilmselt mitte beebidele, aga ma oma koolilastki ei jäta pimeda ajal üksi koju ning tegelikult on pahapaha sõbrannale helistada stiilis ah-see-olen-mina-äkki-hoiad-mu-last...