kolmapäev, 15. veebruar 2012

Kassi maniküür

Käisime külas kahe kassiga perel. Silma jäid nende katkumata diivanid. Ometi möllasid kaks murdeealist kassi nagu pöörased. Selgus, et neile loomakestele tehakse regulaarselt maniküüri. (Või oleks õigem öelda pediküüri?) Ja pererahvas näitas ühe kassi peal küünelõikust. Kulus mõni minut, kuuldus üks väiksem mäuks ja nüride küüntega kass lahkus rahulikult sülest.

Hommikul otsisin Bettist jäänud küünetangid välja. Bernhardiini ja kassi küüsi on muidugi raske võrrelda. Püüdsin Miu kinni ja võtsin sülle. Nrrrrrrrrrrrr, mis mõnus, süga veel:) Nurrumist kauaks ei jagunud. Tagumised 2x4 käisid kiirelt ja kassi üllatunud pilgu saatel. Krõpsasin igaks juhuks pigem vähem kui rohkem, sest veresooned ja närvid ja mis kõik muu. Esikäppadeni jõudes oli kass hämmeldusest üle saanud, ning vahtis mulle põlevate kollaste silmadega otsa. Nähes, et ma ei tagane, lasi hambad käiku. Esmalt õrnalt, seejärel tugevamalt. Kammimine on mind vilunuks teinud, ning mul õnnestus tigedale kõutsile tema enda saba hammaste vahele toppida. Küünte osas edusammud küll puudusid.

Kass "vahva" hääle avastas köögiaknal lindude söömist passinud Kutt. Otse loomulikult oli vaja tal pugeda minu seljataha uurima, mis täpselt kassiga ikka toimub. Ja noh... üks väike pai kulub kassile ikka ära. Kutt küll hajutas kassi tähelepanu, aga paraku ka minu oma. Surusin kassi pea küünarnuki alla ja krõpsutasin paar küünt lühemaks. Täispika karvaga pärslasel on aga ka küüned ülipikkade karvade vahele peitnud ning iga otsingut saatis kassi kräu. Niisiis pool tunnikest ja kolm käppa. Ja tegevus ei meenutanud kuidagi eelmise õhtu vaatepilti rahulikult süles lösuvast kassist. Hinge tõmmanult võtsin ette ka teise esikäpa. Surusin kassi pea senitundmatusse maadlusvõttesse ning üritasin samaaegselt üht küünt hoides juba järgmise asukohta kobada ning võimalikult vähe lühendades võimalikult kiire olla. Mõne minutiga lõppes protseduur ning kass põgenes kurve sirgeks võttes voodi alla. (libedal parketil on põgenedes maad kaapiv kass üsna naljakas vaatepilt, ent sel hetkel oli asi naljast väga kaugel). Kutt üritas talle küll järele pugeda, aga kaotas peatselt huvi. Toppisin Betti küünetangid hoiukarpi tagasi. Ilmselt lepime edaspidigi kraabitud mööbliga.

1 kommentaar:

  1. Mina rullin kassi fliisteki sisse, võtan sülle ja õngitsen käpad välja ükshaaval. Maadlusvõtet olen ka kasutanud aga kass pääseb ikka paremini rabelema. Pärast lõikust annan kohe talle maiust ja kiidan ja silitan. Esimene kord oli loomaarsti juures. See oli katastroof. Teine kord kodus hirmsa urina ja kontserti saatel. Ja oli see ehk juba viies kord kui terve protseduur möödus NURRUMISE saatel. Aga ega ta enamasti ei nurru, ikka sipleb aga ei hammusta.
    Meil on kammimine uus asi. No ikka kohe üldse ei meeldi see talle. Mängib ja topib seda harja omale suhu. Seni (kaks katset) suht lootusetu üritus. Maiust saab ikka. Ja siis veel igast vastikud asjad. Karvapalli vastane geel näiteks. Algul määrisin julmalt tal esikäpale, raputab natuke ja lakub ära. Aga polnud möödunud veel nädalatki kui ta oli mul süles jube nurrrr ja võttis näpuotsast vabatahtlikult. Tuleb valida õige tuju. Rohkem pole mul nii hästi õnnestunud.

    VastaKustuta