Kuldjalgadega laud jt kinke

Viimastel päevadel kuulen ma enim küsimust kingisoovi kohta. No ausalt. Kaks vanainimest, mõlemad edukalt keskikka end välja venitanud. Asjad koju ära ei mahu ja ikka tahetakse juurde tuua. Saksa serviisi oleks vaja. Ädasti. No pole mul sellist kodus. Ausalt, Ja sellega seoses meenus mulle üks lugu. Sõber J isa töötas hiigelsuures tehases direktorina. Oli vist ainus eesti verd inime juhtival kohal. Igasugused osakonnajuhatajad ja asedirektorid puha muukeelsed ja tehase elu käis samuti ühes teises keeles. Igaks sünnipäevaks sai isa kuhja fooliumtaustal läbipaistvas paberis kimpe ja kimbukesi. Nelke peamiselt. Teatanud ta kord õhtul kodus laua taga, et lilli ta ei söö, kuid kollegid sellest aru ei saa. Saabus juubel. Isa olnud mokaotsast poetanud või isegi kurtnud, et otsivad kaasaga diivanilauda. Sellist, mis igapäevaselt kena välja näeks, saaks katta ka laudlinaga ning samas sobiks ka kohvi pakkumiseks. Et sobivat pole leidnud, kuigi jalad juba rakku joostud ning kõikvõimalikud poed läbi sõidetud. Ajad olid sellised - mööblit müüs küll palju kauplusi ent pakutav koosnes enamasti poola toodangust. Juubeliõhtul saabunud isa koju, kaasas... kõverate kuldjalgadega diivanilaud. Kolleegide kingitus... Oli teine igapäevaselt efektne, klaasplaati sai katta ka laudlinaga ning kõrguselt sobis kohvi serveerimiseks. Välja nägi nagu... ütleme, et nagu võõrkeha muidu tagasihoidliku, kuid hea maitse järgi sisustatud kodus. Eks isa kiitis kolleegide maitset ning aasta hiljem saabus sarnases stiilis riiulike. Alles pensionilemineku järel õnnestus perel kolleegide kingid välja vahetada. Niisiis. Palun meilegi kuldjalgadega laud. Arvestades, et oma vana diivanilaua paar nädalat tagasi välja viskasime.