Hilisõhtune kohtumine

Liikusime lõunas mööda tagumist, järveäärset teed. Kogunenud pinged ajasid mõtted hajevile - lugesin Midi kuivasid kraaksumisele sarnaseid köhatamiskordi ja sain minutis kuusteist. Ja nii juba terve ööpäeva. Sõitsime Lõuna-Eesti Haigla erakorralisse vastuvõttu.

Meesisendi pidurivajutus ja sellega kaasnev imestushüüe tõid mu reaalsusesse tagasi. Pöörasin pilgu autotulede valgusesse. Siil! Aga ei - üle tee sibas järveäärse maja hoovi poole ehtne kilpkonn. Pirakas tegelane liikus üsna kiirelt. Tume kilp ja karedad jalad. Valgustasin talle taskulambiga murul järele kaaludes, kas tegemist on kellegi koju mineva lemmiku või loodusesse sattunud ja metsistunud isendiga. Konn kadus öhe. 

Tagasiteel oletas Meesisend samast kohast möödudes, et ehk oli tegemist siiski vöölasega. No tõsi, et kilpkonna kohta liikus see elukas üpris kiiresti, ühtlaselt ning liiga sirgetel ja pikkadel jalgadel. Minu meelest ei ole aga ka vöölane Eestis looduslikult esindatud. Jääbki vist teadmata, kes oli salapärane öine sibaja.