Arvestades keskmiku püsimatust, oli tegemist paraja julgustükiga. Kõlab uskumatult, kuid kogemus jäi meelde üdini positiivsena. Samas stressasin ma mitu päeva ette ning muudkui planeerisin ja pakkisin.
Neljapäeva hommikuks jõudsin järeldusele, et reisin võimalikult väikese pagasiga. See tähendas siis ühte komplekti üleriideid ning jalatseid igale lapsele ning kahte komplekti tagavarariideid Midile ja Minile. Võtsime kaasa Minile mugava vankri asemel Quinny jalutuskäru, mille esiotsale mahub ka väsinud Midi mõnusalt tagumikku toetama. Ja üllatuslikult mahtusime me viiekesi koos pagasiga ära Opel Vivaro üheksakohalisse bussi :)
Riia-Pihkva kivitee kulgeb nii Eesti kui Läti mõistes perifeerias. Sestap kulutas löökaukude vahel laveerimine üksjagu närve, kuid Meesisendi sõnul olnud aastat viis tagasi veel hullem. Mini ja Midi põõnasid ning Notsu veetis aega ipadis - kulgesime peatusteta Riiga ning peale lõunasööki, milles nigela isuga Midi pistis nahka hiigelportsu pelmeene, edasi Jurmalasse.
Midile jättis veekeskus kustumatu mälestuse, juba kolmandat päeva lunib ta tagasi "torudega spasse ja mereröövlilaeva". Minil nii hästi ei läinud - esimesse basseini, samasse mereröövlilaeva sisenedes, vajus ümber laeva kohal vett koguv tünn ning kärast juba häiritud Mini sai sahmaka jahedat vett kaela. Midi veekeskusest väljatoomine lahenes võlusõna "friikartulid" abil - peale hiigelsuure rämpstoidu koti tühjaksõgimist magasid kõik kolm last pausideta hommikuni.
Teisel reisipäeval kolasime Riia loomaaias. Ilm oli nagu ekstra tellitud - viisteist soojakraadi võimaldas kevadet tõeliselt nautida!
Kaelkirjak osutus hiigelkõrgeks - aastaid tagasi Hispaanias eksponeeriti teda oru põhjas ning tundus olevat üpris normaalmõõtudes loom. Riias aga sai seista tema kõrval ja noh, okste söömine toimis tõesti teisel kui mitte suisa kolmandal korrusel. Eksootilisematest tegelastest kohtasime sebrat ja jõehobu tagumikku. Esipool jäi saladuseks - võib-olla eksponeeriti jõehobu nime all mõnda muud kogukat tegelast. Midi meenutab, et enim meeldisid talle ämblik, tigu ja kilpkonn. (Kas me nende pärast tõesti mitusada kilomeetrit kodust eemale veeresime?) Mulle endale meeldis "öine" ehk siis valguseta ekspositsioon troopikamajas.
Kurvaks tegid loomade elutingimused, mis olid kohati ikk aväga-väga kehvad. Näiteks sõraliste puurid olid ehitatud küll järsule mäeküljele, ent olid oluliselt väiksemad kui vanas Kadrioru loomaaias. Ka häiris mind majades leviv hais, mida Tallinnas peaaegu pole.
Teise päeva pärastlõunal sõitsime tagasi lõunaosariikidesse. Seekord siis Valmiera ja Valga kaudu.
Mini põõnas kogu tee Riiast Võrru. Midi ärkas Valmieras, valis saiapoest endale pitsa ning jälgis Võruni küljeaknast vaikides maastikku.
Meesisend ostis Sigulda-lähedasest õlletehasest mõned stiilsetesse pudelitesse villitud õlled ning leidis et on täielikult ära teeninud "puhkuse" ehk siis algava töönädala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar