Kaks eurot ja kott kartuleid

Sättisin hilisele tunnile jäänud õhtusööki lauale kui Notsu väitis koputust kuulnud olevat. Avasin hooga ukse - tore kui keegi sõpradest meid lõunas meeles peab! Siin pole ka alati kombeks ette helistada. Väike linn ning möödaminnes astutakse hetkeks või ka pikemaks sisse.

Ukse taga kottpimeduses seisis aga mulle täiesti võõras umbes minuvanune inimene, keda habeme järgi meesterahvaks tuvastasin. Ta kandis eredat oranži core-tex materjalist Peak´i jopet, mille mudel vast kümmekond aastat vana. Umbes samasse perioodi jäi suure tõenäosusega ka selle jope viimatine pesemine. Silmade all paistetus, mida slängis "pelmeenidena" tuntakse.

Mind "perenaisena" kõnetanud asus meesterahvas otsekohe asja juurde paludes paar eurot. Põhjust ta ei häbenenud, tunnistades, et on kohutavas pohmakas ning vajaks hädasti peaparandust. Vastutasuks pakkus mees kotti, milles nimetas olevat kümmekond kilo kartulit. Kiitis, et ilus suur Vinjeta (kui ma muidugi õigesti kuulsin).

Ehmatamise asemel ajas see mind naerma - no mida ma teen lõunas kümnekonna kilo kartulitega? Sel juhul sööks me seda nii hommiku- lõuna kui ka õhtusöögiks kõigil koolivaheaja järelejäänud päevadel ja natuke tuleks toidukarbiga kaasagi võtta.
Otse ma siis ütlesingi, et kartuleid ma tõesti, kodumaa ausõna, ei vaja. Aga paar eurot peaparanduseks leian. (Ma olen täiesti veendunud, et see abi läks otse vajajale ja õigesse kohta).

Leidsin müntides täpselt kaks eurot ja kümme senti, mis tänuga ka vastu võeti. "Aga kartulid?", uuris mees edasi. "Ma ikka jätaks nad siia. Siis ma pole päris niisama raha ka saanud", tärkas tal lahkudes südametunnistus.

Jagasin täna kartuleid. Natuke naabrinaisele, natuke endale, natuke veel ühedele kohalikele sõpradele. Ja ühe kotikese võtame linna kaasa.