kolmapäev, 11. juuni 2014

11.06 - meres ujumas

Väsisin ära - päevad pole meil vennad.
Laupäeval joonistas Midi lõunaune asemel oma toa seinale. Musta ja tumesinise guaššvärviga sai kaetud kogu aknaalune pind. Tülitsesime. Vahetasime jupikese kaelkirjakutega tapeeti ühevärvilise vastu. Õhtuks jõudis Midi taashävitada lambi, mille hommikul hoolikalt kokku olin kruvinud.

Pühapäeva õhtul saatsin Midi voodisse. Veerand tundi hiljem kontrollima minnes leidsin ta toanurgas mängimas sammude kostudes vooluvõrgust kiirkorras eemaldatud tulikuuma triikrauaga. Triikraud, muide pärines hoopis minu magamistoast...

Mitmetel öödel on kaduma läinud Notsu Ipad ja Iphone. Heli Midi maha keerata ei oska - poeb salamisi Notsu riidekappi, kuniks mängu piiksumine kellegi äratab ning see keegi ta ägeda protesti saatel voodisse tagasi toimetab.

Üleeile istus Midi tavapäraselt isutult laua taga, vahtides tõtt kalapulgaga. Mini, olles juba vähemalt kuus tükki nahka pannud, avastas panni tühja olevat. Vajalik suutäis puuduolevast kõhutäiest leidus just venna taldrikul. Väiksem käsi üritas röövsaaki suhu toppida ja suurem seda sealt eemale kiskuda. Selle varasemalt kõlbmatu, absoluutselt mittemaitsva kalapulga pärast tekkis kisma, milles käiku läksid nii rusikad kui hambad.

Eile kadusid kuurist ratastel murukäärid, et välja ilmuda... No teadagi, Midi käes. Käimas oli mäng koondnimega "suur mürisev koletis ajab Mini taga"...

Mul lõppes jaks. Enne kui meile tõesti lastekaitseametnik koju saadetakse, toppisin kamba eesotsas Meesisendiga autosse ja sõidutasin Kakumäele. Esmalt ronisid kolm väiksemat ranna mänguväljakul. Neist kaks väiksemat turnisid absoluutselt mitte-eakohastel lõbustustel nii umbes kahe meetri kõrgusel maapinnast. Mini on omandanud kombe liumäe põikpulgal rippudes kiikuda ja samal ajal õnnelikult kilgata. Tõesti, ma olen veendunud, et mõlemad poisid olid eelmises elus oravad.
Kiikusime pikal vedrukiigel neljakesi tagumikud õhku. Midi nõudis Meesisendit vett katsuma. Peatselt avastasime nad madalas vees ringi paterdamas.  Jäime ideega riided seljast visata hiljaks - pooletunnise veemöllu tulemusena lahkus Midi autosse isiklik pluus kui ainus kuiv riideese haaremipükstena jalas ning Minile mähkisime ümber dressipluusi. (Hea, et anonüümne lastekaitseametnik ei näinud.) Õhtusöögiks pitsa ja joogiks limonaad - laualt kadus kõik.



1 kommentaar:

  1. Midi on see meie värskelt-neljase-Ove vanune, eks?

    Ülelollitavad lapsed teise keskkonda rahmeldama panna on töötav nipp jah :)

    VastaKustuta